Lugupeetud vend/õde,
“Radâ”
või
“rida”
; araabia keel
“radaa”
juurest pärinev infinitiiv;
ema rinda imema
tähendab see. Nimisõnana aga,
piimaveresugulus
ja
imetamine
tähendab.
Koraanis on mitmeid salme, mis käsitlevad lapse imetamist kas oma ema või mõne teise naise poolt:
“Teile on keelatud teie imetavad emad ja piimaõed.”
(an-Nisā, 4/23);
“Need emad, kes tahavad imetada täielikult, imetavad oma lapsi täpselt kaks aastat.”
(Al-Baqarah, 2:233);
“Ei ole midagi halba selles, kui te oma lastele imetajat otsite.”
(Al-Baqarah, 2:233);
“Kui teie lahutatud naised imetavad teie lapsi, siis makske neile selle eest tasu. Pidage selles asjas omavahel nõu. Kui tekib raskusi, siis imetagu last keegi teine naine.”
(At-Talak, 65/6);
“Sel päeval, kui te näete, et kätte on jõudnud viimsepäev, unustab iga imetav naine oma imiku.”
(al-Hajj, 22/2);
“Meie ilmutasime Moosese emale: “Imeta teda, ja kui sa kardad tema pärast, siis viska ta merre; ära karda ega kurvasta, sest Meie toome ta sulle tagasi ja teeme temast ühe prohvetitest.”
(al-Qasas, 28/7);
“Meie olime talle (Moosesele) varem keelanud imeda imetavate emade piima.”
(al-Qasas, 28/12).
Islami õigusteadlased on üksmeelel selles, et usuliselt on emal kohustus oma last rinnaga toita.
Sest ema on kohustatud oma last kaitsma.
Siiski, on lahkarvamusi selles osas, kas naist saab õnnetuse teel sundida imetama, kui ta seda ei soovi.
Enamiku õpetlaste arvates on naise jaoks imetamine soovitatav; ta ei ole kohustatud imetama, kui see pole hädavajalik.
Lapse imetamine on lapse isa kohustus.
Ta ei saa oma naist sundida last rinnaga toitma, sest:
“Need emad, kes soovivad imetamise täielikult lõpule viia, imetavad oma lapsi kaks täispikka aastat.”
(Al-Baqarah, 2:233)
See salm on pigem soovituslik. Erandiks on aga olukord, kus laps ei taha imeda kellegi teise kui oma ema rinda.
Kolmel juhul võib ema kogemata olla sunnitud oma last imetama:
1.
Kui laps ei võta vastu teise naise rinda, siis ema imetab teda, et last hukust päästa.
2.
Kui teist imetavat ema ei leita, imetab last ikkagi tema enda ema, et lapse elu päästa.
3.
Kui lapse eest hoolitsev isa puudub ja lapsel pole vara, millega saaks lapsehoidjat palgata, siis ema imetab last ise.
Välja arvatud ülaltoodud juhtudel.
Kui ema keeldub last rinnaga toitma, peab isa palkama lapsehoidja, kes last rinnaga toidab.
Imetav ema imetab last tema enda ema juuresolekul.
Sest see on emale.
“hıdâne”
Tal on õigus. See õigus kestab kuni lapse umbes seitsmeaastaseks saamiseni, mil ta suudab end ise pesta. Kui isa ei maksa rinnaga toitmise eest, on naisel õigus nõuda rinnaga toitmise tasu kohtu kaudu.
Isa ei ole kohustatud maksma oma naisele, kes on abielus või ootab iddat pärast tagasivõetavat lahutust, oma lapse imetamise eest tasu. Sest sel juhul on tal kohustus naist ülal pidada. Kui tegemist on lõpliku lahutusega, ei saa naine idda ajal imetamisele sunnitud olla. Hanefide järgi, tugevama arvamuse kohaselt, võib ema sel juhul nõuda imetamise eest tasu. Sest Koraanis on öeldud;
“Kui nad on teile teie lapse imetanud, siis makske neile selle eest tasu.”
(At-Talak, 65/6)
Nii on käsk. See salm on ilmunud lahutatud naiste kohta. Imetav ema ei ole kohustatud tegema midagi muud peale imetamise ja sellega seotud tavade järgi nõutavate asjade. Lapse toitmine, kaitsmine, pesemine ja riiete puhastamine jne. võivad tavade järgi imetavale emale vajalikud olla.
Kui laps imetab imikueas piima teiselt naiselt peale oma ema,
selle lapse, imetava naise ja selle naise sugulaste vahel on mingi
piimasugulus
tekib. Vere kaudu tekkiv sugulus
“veresugulus”
abielu kaudu tekkiv sugulus on aga
“sugulus abielu kaudu”
Nimetatakse seda piimaveresuguluseks. Piimaveresugulus toob kaasa samad keelud, mis vereveresugulus, mõningate eranditega.
Abielu keelavad piimasuguluse tingimused:
1. Piim peab olema pärit naiselt.
Enamiku arvamuse kohaselt ei muuda tulemust see, kas imetav naine on abielus või vallaline, või kas tema abikaasa on olemas või mitte. Piima sugulust ei teki, kui süüakse midagi muud kui piima, näiteks kollast vett, verd või oksendust. Mehe või looma piim ei tekita samuti sugulust.
2.
Piim peab jõudma imiku kõhtu.
Rinnast imetamine ja tassist või klaasist joomine on üks ja sama. Laps võtab rinna suhu, kuid kui pole teada, kas ta imeb piima või mitte, siis keeldu ei teki. Sest kahtluse alusel ei saa otsust langetada. Malikite järgi aga tuleks sellisel juhul ettevaatlikult tegutseda ja keeldu pidada kehtivaks. Šafiidid ja hanbalid nõuavad aga viit eraldi imetamist. Sest nagu on jutustatud Hz. Aishalt, oli Koraanis algselt;
“Kümme korda imetamine tekitab abielukeelu.”
salm tuli ilmsiks, hiljem ilmunud salmiga
imemiste arv on viis
See on alla laaditud. See salm loeti Koraanis ette ajal, mil prohvet suri.
(vt. Dârimî, Nikâh, 49; Müslim, Radâ’, 25; Ebû Dâvud, Nikâh, 10; Tirmizî, Rada’, 3; Malik, Muvatta’, Rada’, 18).
Šafiide järgi on see salm, mis vähendab imetamise arvu viiele, küll Koraanis kirjas ja loetav, kuid selle kehtivus on tühistatud, kuigi selle õiguslik mõju püsib. See on…
“Kui vanamees ja vana naine teevad abielurikkumise, siis kivitage nad.”
(vt. Ibn Mājah, Hudūd, 9; Dārimī, Hudūd, 16; Mālik, Muwaṭṭa, Hudūd, 10)
sarnaneb sellele salmile.
Ibnül-Hümâm (surnud 861/1457) on väitnud, et viis korda imetamisest rääkiva âyeti puhul on tühistatud mitte ainult selle ettelugemine, vaid ka selle õiguslik mõju.
(Ibnül-Hümâm, Fethul-Kadîr, Egiptus 1316/1898, III, 345 jj.).
Hanafi ja Maliki koolkondade järgi:
Imetamise kogusest sõltumata tulemus ei muutu. Tõend:
“Teie imetavad emad (on teile keelatud).”
(An-Nisa, 4/23)
salmiga
“Veresuguluse tõttu keelatud isikud on keelatud ka piima kaudu.”
(Buhârî, Šehâdât, 7; Müslim, Iradâ’, I)
See on hadith. Selles salmis ja hadithis ei ole imetamise kogust ega kordade arvu kindlaks määratud.
3. Imetamine peab toimuma suu või nina kaudu.
Sest piim jõuab maosse ja toitumine toimub ainult siis, kui see läbib söögitoru kaudu need kaks teed.
Hanafi, Shafi’i ja Hanbali koolkondade järgi:
Naise rinnapiimaga, mida tilgutatakse kuseteedesse, silma, kõrva või haavasse, ei teki sugulussidet.
4. Piima ei tohi segada teiste vedelikega.
Kui piim seguneb mõne teise vedelikuga, siis Hanafide ja Malikide järgi võetakse aluseks see, mida on rohkem. Kui piima on rohkem, siis see muudab asja haramiks.
Abu Hanifa järgi,
Piima segamine toiduga, olgu seda vähe või palju, ei muuda seda haramiks.
Sest see toit vähendab piima toiteväärtust. Reeglina loetakse toidu kogus piima kogusest suuremaks.
Imam Abu Yusuf ja Imam Muhammad lähtuvad siin samuti enamusarvamusest.
Kui naise piima segatakse teise naise piimaga ja antakse lapsele juua,
Abu Hanifa ja Abu Yusufi järgi,
Arvesse võetakse see, mida on rohkem.
Kui piima kogused on võrdsed, tekib segunemise tõttu mõlema naise suhtes abielukeeld. Malikite, Imam Muhammedi ja Züferi järgi tekib sellisel juhul mõlema naise suhtes piimasugulus. Piima koguste võrdsus, ühe puudus või ülejääk ei muuda tulemust. See on eelistatud seisukoht, sest piimad on ühte liiki. Kahe sama liiki asja puhul ei ole ülemuslikkuse reeglit.
Tänapäeval mõnedes riikides ja piirkondades esinev
“rinnapiimapank”
Ülaltoodud põhimõtete järgi tuleb analüüsida ka rinnapiima, millesse on segatud muid aineid.
(al-Kāsānī, Badā’i’ al-Ṣanā’i’, Beirut 1394/1974, IV, 135 jj.; Ibn Qudāmah, al-Mughnī, Kairo 1970, VII, 537 jj.; Ibn Rushd, Bidāyat al-Mujtahid, Egiptus (aastaarvuta), II, 34 jj.; az-Zuhaylī, al-Fiqh al-Islāmī wa Adillatuh Dimashq 1405/1985, VII, 705 jj.).
5. Enamuse arvates peab piim, mis tekitab sugulussuhte, olema imetud kahe aasta jooksul.
Sest salmis
“Emad imetavad oma lapsi tavaliselt kaks täispikka aastat.”
Nii on kästud. See otsus, mis puudutab veresuguluses olevaid lapsi, hõlmab ka teisi imikuid, kes on imetatud. Hadithis
“Piimaveresugulus tekib ainult siis, kui last imetatakse kahe aasta jooksul.”
(Buhari, Nikah, 21)
Palun. / Olge lahke. / Ole hea.
Abu Hanifa järgi on imetamise aeg kolmkümmend kuud.
Tõendiks on järgmine salm:
“Lapse kandmise aeg emakas ja imetamise aeg kokku on kolmkümmend kuud.”
(Al-Ahqaf, 46/15)
Siin on kolmkümmend kuud nii raseduse kui ka rinnast võõrutamise eraldi kestus.
Enamiku õpetlaste arvates on antud kahe aasta pikkune imetamisperiood kooskõlas raseduse lühima kestusega, mis on kuus kuud. Tõepoolest, on ka teisi tõendeid, mis kinnitavad, et imetamine kestab kaks aastat. Teises salmis öeldakse:
“Meie oleme inimesele käskinud olla kuulekas oma vanematele. Tema ema on teda kandnud vaevaga ja vaevaga. Ja tema võõrutamine on kestnud kaks aastat.”
(Luqman, 31/21).
Piimaga toitmise kaudu tekkiv abielukeeld:
Koraanis;
“Teile on keelatud teie imetavad emad ja piimaõed.”
(An-Nisa, 4/23)
Nii on kästud. Selles salmis on mainitud vaid kahte piimasugulast. Üldine põhimõte selles küsimuses on sätestatud järgmise hadithiga.
“Veresuguluse tõttu keelatud isikud on keelatud ka piima kaudu.”
(Buhârî, Šehâdât, 7; Muslim, Rada’, I)
. Samuti tekivad piima kaudu sugulussuhted, mis on võrreldavad abielu kaudu tekkivate sugulussuhetega. Sellel on aga kaks erandit.
Piimaga keelatud asjad on järgmised:
l.
Kellegi piimjas välimus.
menetlusviis
Nagu imetav ema, nagu imetav vanaema…
2.
Piima osas / Piima poolest
fürûu.
Keegi ei saa abielluda oma piigaga, piigapoja tütrega ega nende laste ja lastelastega lõputult.
3.
Piim on ema ja isa järglane.
Keegi ei saa abielluda oma täisvereliste, isapoolsete või emapoolsete õdede-vendadega ega nende lõputute järeltulijatega.
4.
Piimaõed ja -vennad on vaid esimese põlvkonna sugulased. Need on piimaõed ja -vennad, kellega abiellumine on keelatud, ning nende piimaonud ja -tädid.
5.
Piimaisa ja vanaisa abikaasad:
Siin ei ole oluline, kas abielu on sõlmitud või mitte, see ei mõjuta tulemust. Lõppude lõpuks ei saa keegi abielluda oma sugulase naisega.
6.
On keelatud abielluda oma piimaõega, piimaõe pojaga või piimatütre pojaga. Siinjuures ei ole oluline, kas abielu on tegelikult sõlmitud või mitte.
Tõepoolest, keegi ei saa oma miniatega abielluda.
Hanafiidid on teinud järgmised erandid:
a.
Keegi võib abielluda oma piimaema ehk piimaõega, kes on tema piimaõde, mitte aga oma veresugulase emaga. Näiteks, kui naine imetab last, ja sellel naisel on veresugulane poeg, siis see poeg võib abielluda imetatud lapse emaga.
b.
Keegi võib abielluda oma piimaõega või -vennaga, kes on tema lapse piimavanem. See ei ole aga lubatud sugulussuhte tõttu. Näiteks: kui naine imetab last, võib selle naise abikaasa abielluda imetatud lapse õega.
(vt. al-Kāsānī, eespool nimetatud teos, III, 4, 5; al-Maydānī, al-Lubāb, III, 33; az-Zuhaylī, eespool nimetatud teos, VII, 138, 139).
–
Kokkuvõttes võib selle kohta öelda järgmist: imetamine teeb imetava naise sugulased imetatava lapse sugulastele haramiks.
Kuid imetava lapse ja teiste sugulaste, välja arvatud hiljem sündivad lapsed, ning imetava naise sugulaste vahel ei teki sugulussuhet. Lühidalt öeldes: imetava lapse ja imetava naise sugulaste vahel ei teki abielutõket. Kuna nad ei ole saanud piima samalt naiselt, ei ole nende füüsilises ja bioloogilises struktuuris ühiseid osi.
Piimaõiguslikkuse reegel:
Piimaveresugulus on absoluutne abielu takistus.
Kui ülaltoodud eranditega hõlmatud piimaga sugulased on siiski abiellunud, peavad nad üksteisest lahku minema, kui olukord selgub. Nende abielu on Abu Yusufi ja Imam Muhammedi järgi tühine, Abu Hanifa järgi aga kehtetu.
Piimaga seotud sugulased ei ole üksteisele võõrad. Kui ei ole ohtu tülile, võivad nad üksteise eest hoolitseda. Kui piima imemisega tekib sugulussuhe, siis sellega…
elatis, pärand, tunnistamisest keeldumine, abielu ja varahaldus
nagu teisedki
päritolureeglid ei kehti.
Piimaõiguslikkus piirdub vaid nendes tekstides sätestatud asjaoludega.
Nesebe ei taga igas mõttes võrdseid õigusi. Seetõttu ei saa imetav ema nõuda imetavalt pojalt elatist, olla tema pärija ega nõuda selle lapse hooldusõigust.
(Hamdi Döndüren, Islami õigus tõenditega, Istanbul 1983, lk. 222).
Piimavader:
Piimaema abikaasa, kes on piima tekkimise põhjustaja, on piimaisa. Piimaisa surm või lahutus piimaemast ei muuda seda asjaolu. Piima imevale lapsele on piimaisa ja tema sugulased keelatud. Kõik piimaisa lapsed on piima imeva lapse piimavennad ja -õed.
(Ibn Kudâme, el-Muğnî, VI, 572; el-Meydânî, eelmine teos, III, 32).
Piimaafiliatsiooni tõendamine:
Piimaõiguslik sugulus tõestatakse kas tunnistusega või tõendiga.
1. Tunnistamine:
See tähendab, et mees ja naine tunnistavad ühiselt või üks neist, et nad on piimaga sugulased. Kui mees ja naine tunnistavad enne abiellumist piimasugulust, siis nende abielu ei ole lubatud. Kui nad sellegipoolest abielluvad, on abielu kehtetu ja naine ei saa nõuda kaasavara.
Kui tunnistus antakse pärast abielu, peavad nad kohe lahku minema. Kui nad ise lahku ei lähe, lahutab neid kohus. Sest lepingu rikkumine on ilmnenud. Siin on naisel õigus saada määratud meher, mis on väiksem kui võrdväärne meher.
Kui tunnistus on antud ainult mehe poolt ja enne abielu, siis ei ole abielu lubatud. Kui tunnistus on antud pärast abielu, peavad nad kohe lahku minema. Kui tunnistus on antud ainult naise poolt ja enne abielu, siis ei ole naisel lubatud selle mehega abielluda. Kui aga mees usub, et naine valetab, siis on vastavalt peamisele fatwa arvamusele mehel lubatud selle naisega abielluda. Kui naine tunnistab pärast abielu, siis see tunnistus ei mõjuta abielu kehtivust, kui mees seda ei kinnita.
2. Tõendus:
Siin
“tõendus”
Sellega peetakse silmas piima kaudu suguluse tõestamist kohtuniku ees.
Kõik neli usukoolkonda on ühel meelel selles, et piimaõiguslik sugulus saab tõestatud kahe õiglase mehe või ühe mehe ja kahe naise tunnistusega. Kuid küsimus, kas piimaõiguslik sugulus saab tõestatud ühe mehe, ühe naise või nelja naise tunnistusega, on vaieldav.
Hanefidele järgi,
Need tunnistused ei ole vastuvõetavad. Sest Hz. Ömer (ra)’lt;
“Piimaõdede puhul ei ole vähem kui kaks meessoost tunnistajat vastuvõetavad.”
Nii on jutustatud. Kuna sellele praktikale ei olnud ühtegi vastuväidet kaaslastelt, on selles küsimuses saavutatud konsensus.
Imam Šāfi’ī ja Ibn Hanbali järgi tõestatakse piimasugulust nelja naise tunnistusega, Imam Maliki järgi aga ühe mehe ja ühe naise või kahe naise tunnistusega. Need koolkonnad on piimasuguluse puhul naistunnistajatele suurema kaalu andnud, arvestades raskusi meessoost tunnistajate leidmisel.
(vt. Ibnül-Hümâm, eespool nimetatud teos, III, 19, 20; el-Kâsânî, eespool nimetatud teos, IV, 14; Ibn Kudâme, eespool nimetatud teos, VII, 558 jt.; ez-Zühaylî, eespool nimetatud teos, VII, 712 jt.).
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
