– Kas on olemas hadithid, mis räägivad prohveti söömisest kätega ja sõrmede lakkumisest?
Lugupeetud vend/õde,
Mõned hadithid, mis selle teemaga seotud on, on järgmised:
1. “Kui keegi sööb, ärgu ta pühkigu oma sõrme enne ära, kui ta seda lakkunud (või imanud) ei ole.”
(Buhârî, Et`ime 52; Müslim, Eşribe 129)
2.
Kâ’b ibn Mâlik (olgu talle Jumala rahulolu) ütles:
“Nägin, kuidas Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) sõi kolme sõrmega ja pärast söömist lakkus oma sõrmi.”
(Muslim, Ešribe 131, 132)
3.
Džabir ibn Abdullah, olgu Allah temaga rahul, ütles:
„Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) käskis meil oma sõrmed puhtaks lakkuda ja taldrikud ära pühkida, öeldes: „Te ei tea, kus teie toidus õnnistus peitub.““
(Muslim, Ešribe 133)
4.
Džābir ibn Abdullahilt (olgu Allah temaga rahul) on jutustatud, et Jumala Sõnumitooja (olgu Jumala õnnistus ja rahu temaga) ütles:
„Kui kellegi suutäis maha kukub, siis korjaku ta see üles, puhastagu ära ja söögu ära. Ärgu jätku ta suutäit kuradile. Ja ärgu pühkigu ta oma käsi riidesse, enne kui ta oma sõrmi ei ole lakkunud. Sest ta ei tea, kus tema toidus õnnistus on.“
(Muslim, Ešribe 136)
5.
Jälle, nagu on jutustatud Džabirilt (olgu Allah temaga rahul), ütles Jumala Sõnumitooja (olgu Allah talle armuline ja andku talle rahu):
„Kahtlemata on saatan igaühega teist kaasas igas tegevuses. Ta on isegi söögi ajal teiega. Kui kellegi teist suutäis maha kukub, siis korjaku ta see üles, puhastagu selle küljest mustus ja söögu ära; ärgu jätku seda saatanale. Kui ta on söömise lõpetanud, siis lakkugu ta oma sõrmi; sest ta ei tea, kus tema söögis õnnistus on.“
(Muslim, Ešribe 133-135. Vt ka Abu Dawud, Et`ime 49; Ibn Madža, Et`ime 9)
6.
Enes (olgu Jumal temaga rahul) ütles: Kui Jumala Sõnumitooja (Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu) söögi lõpetas, lakkus ta kolme sõrme ja ütles:
„Kui kellegi suutäis maha kukub, siis korjaku ta see üles; puhastagu ta selle küljest ära, mis sinna külge on jäänud, ja söögu ta see ära; ärgu jätku ta seda kuradile.“
Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) käskis meil taldrikut puhtaks kraapida, öeldes:
“Sest sa ei tea kunagi, millises toidus on õnnistus.”
ütles ta.
(Muslim, Ešribe 136. Vt ka Abu Dawud, Et’ime 49; Tirmizi, Et’ime 11)
Kui sööki süüakse kätega, siis ei tohi kätt ega kõiki sõrmi toidu sisse panna, vaid süüa tuleb kolme sõrmega: parema käe pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega.
Nendes hadithides käsitletakse sarnaseid teemasid ning kõigis neis mainitakse, et prohvet (õnnistagu teda Jumal) lakkus pärast söömist oma sõrmi. Hadithides käsitletakse ka seda, et toidujääke ei tohiks taldrikule jätta ja et toidunõu tuleks leivaga korralikult puhtaks pühkida.
Miks peaks pärast sööki sõrmi lakkuma ja taldrikut kraapima?
Nagu hadithist nähtub, sõi prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) nagu teisedki araablased ja isegi tolleaegsed inimesed, enamasti tahkeid toite kolme sõrmega – pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega, mida ta kasutas omamoodi kahvlina. Vajadusel kasutas ta ka teisi sõrmi.
Prohvet (õnnistagu teda Jumal) põhjendas sõrme lakkumist sellega, et nii ei lähe toidu õnnistus ja toiteväärtus raisku. Kuna ei ole teada, kus täpselt toidu õnnistus, Jumala arm, asub, tuleks lakkuda ka toiduga määrdunud sõrmi ja puhastada ka taldrikut, millest söödi.
Tänapäeva inimestele, kes on harjunud sööma noa, kahvli ja lusikaga, ei pruugi sõrmede lakkumine meeldiv tunduda.
Asja tuleb vaadelda ajastu kontekstis, mil lusikat ja kahvlit ei kasutatud.
Lisaks sellele, kui arvestada, et sõrmedel või taldrikul olevad rasvad või muud toidujäägid on just äsja isuäratavalt söödud toidu osad, siis sõrmede lakkumine on täiesti loomulik. Alati ei ole kohe pärast sööki võimalik käsi rohke vee ja seebiga pesta. Sellistel juhtudel saavutatakse sõrmede lakkumisega nii prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) poolt mainitud õnnistus kui ka puhastatakse sõrmedel ja taldrikul olevad toidujäägid, enne kui need mustuseks muutuvad.
Moslemi käsi, kes peseb enne söömist käsi ja sõrmede vahesid ning võtab enne sööma asumist ka ablutsiooni, on puhtam kui restoranides olevad kahvlid, noad ja lusikad. Pealegi ei kasutatud prohvet Muhamedi (rahu olgu temaga) ajal kahvleid ja lusikaid mitte kusagil maailmas. Kõik sõid oma toitu kätega. Kuna olukorrad on tänapäeval muutunud, sööb peaaegu igaüks oma toitu kahvli ja lusikaga. Hadithid ei kohusta kedagi sõrmedega sööma. Igaüks on vaba sööma nii, nagu soovib. Prohvet Muhamedi (rahu olgu temaga) soovitus on suunatud neile, kes peavad sööma sõrmedega. Need, kes ei näe probleemi selles, et pärast sööki, kui hambaharja pole käepärast, puhastavad nad hambaid seebise sõrmega, ei tohiks taunida neid, kes söövad sõrmedega.
Prohvet Muhamedi (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu), kes soovitas ja alati ise ka järgis käte pesemist enne ja pärast söömist, on nähtavasti soovitanud käte puhastamist puhta riidega pärast söömist vaid erandjuhtudel, näiteks kui vett ei olnud piisavalt, käed ei olnud määrdunud või muudel eriolukordadel.
Hadithides soovitatakse maha kukkunud toidupala mitte jätta kuradile, ehk siis mitte raisata ega ära visata, vaid tuletatakse meelde, et toidu õnnistus võib just selles palas peituda.
Koraanis esineb sõna “õnnistus”
“halastus”
ja
“tervitus”
koos sõnadega kasutatuna
(Hûd, 11/48, 73),
nagu ütles kuulus keeleteadlane Ferrâ, õnnistuse
“õnn”
Kui arvestada, et ka õnnistus tähendab sama, siis on kindel, et need, kes peavad õnnistust tähtsaks ja ei taha mingil juhul kaotada seda Jumala armu, ei näe mingit probleemi selles, et võtta ja süüa laualt maha kukkunud suutäie, lakkuda või imeda sõrmi või kraapida toidunõu puhtaks. Sest usklik ei saa eemale hoida õnnistusest, mis tähendab jumalikku headust, heldust, õnnistust, küllust ja rikkust. Ta on alati alandlik ja eemal uhkusest.
Mida me hadithidest õpime
1.
Need, kes söövad sõrmedega, peaksid pärast sööki oma sõrmi lakkuma, mitte neid enne lakkumist salvrätikuga pühkima, sest ei ole teada, kus on toidu õnnistus.
2.
Ikka selleks, et õnn ja küllus ei kaoks, ei tohiks taldrikule, kahvlile ega lusikale toidujääke jätta.
3.
Kui maha kukkunud toidupala on puhastatud, tuleks see kas ära süüa või anda loomadele, nagu kassidele või koertele; seda ei tohiks aga ära visata, sest see oleks raiskamine.
4.
Need hadithid soovitavad ja õpetavad meile alandlikkust ning hoiatavad meid uhkuse eest.
(vt. Riyâzü’s-Sâlihîn, Prohveti elust võetud elunormid, tõlge ja kommentaar, Erkam Yayınları, Hadith nr: 749-754)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
