– Kas inimene saab sellelt loomalt oma õiguse kätte?
Lugupeetud vend/õde,
Kuna loomadel puudub mõistus, ei ole neil ka pattu. Kuid loomadel on omavahel arveldamine, nagu ka inimestel. Mis puutub inimese ja looma arveldamisse, kui inimene on looma rünnaku ohvriks langenud, siis on see inimese jaoks õnnetus ja pattude lunastus. Selle looma poolt oma olekuga sooritatud jumalateenistuse eest võidakse inimesele ka tasu anda.
Kui jagame elusolendid kolme kategooriasse: elusad (zîhayat), hingelised (zîruh) ja mõistuslikud (zîşuur), siis taimed on vaid elusad, kuuludes elusolendite hulka. Loomad on nii elusad kui ka hingelised. Inimesed, inglid ja džinnid on aga nii elusad, hingelised kui ka mõistuslikud. Nende hulgas on inimesed ja džinnid vastutavad olendid; neil on kohustus järgida Jumala käske ja keelde ning nad on kogu oma elu vältel katsumuse all. Pärast surma lähevad nad kas Paradiisi või Põrgusse.
Kuna loomadel puuduvad mõistus ja teadvus, mis neile vastutuse paneksid, ei ole nende puhul tegemist selliste mõistetega nagu patt-hea tegu, hea-halb, paradiis-põrgu.
Kõik loomad, alates üherakulisest amööbist kuni vaalani, omavad hinge. Põhimõtteliselt on hing ise igavene, surematu, hävimatu ja rikkumatu. Keha, milles hing ajutiselt viibib, aga sureb, laguneb ja kaob.
Nagu ka Koraanis selgelt öeldud, on hing Kõigeväelise Jumala käsu, võimu ja kontrolli all. Ükski teine olend peale Jumala ei saa hingele mõju avaldada. Nii nagu selle loomine, nii ka selle säilitamine on Jumala käes.
Mis puutub hauatagusesse elu, siis seal äratatakse üles peamiselt kahte liiki olendeid, kes pärast arvestusepidamist saavad oma igavese elupaiga. Need on inimesed ja džinnid.
Loomade olukord on aga täiesti teistsugune. Ka nemad äratatakse üles ja tuuakse kohtupäevale. Selle kohta on kaks salmi, mille tähendus on järgmine:
“Kui metsloomad kokku tulevad.”
(Tekvir, 81/5)
„See on päev, mil inimene vaatab oma tegudele. Ka uskmatu…“
“Mis oleks, kui ma oleksin tükk mulda.”
ütles ta.”
(An-Naba, 78/40)
Nende salmide tõlgendamisel, vastavalt Abdullah ibn Ömeri, Abu Hurayra ja Imam Mujahidi jutustustele, äratab Kõigeväeline Jumal ülestõusmispäeval ka loomad, toob nad oma ette, laseb neil üksteise õigusi nõuda ja tasuda ning seejärel ütleb neile:
“Saage mullaks”
Ta käsib, ja lõpuks saavad neist kõigist muld. Kafirid, kes kadestavad loomade sellist olekut, paluvad Jumalalt, et ka nemad saaksid mullaks. Aga inimesed ei saa loomade kombel koheldud, sest nad peavad oma karistuse ära kandma.
(vt. Taberi, Nebe, 40. salmi tõlgendus)
Kuigi loomad ei ole kohustuslikud olendid, saavad nad ka teatud määral õiguseid. Ühes hadithis ütleb prohvet (õnnistagu Jumal teda):
„Te peate andma igale õiguse omanikule tema õiguse. Isegi sarvedeta lammas saab oma õiguse sarvedega lambalt kätte võrdse tasu alusel.“
Nad teatavad, et viimsel päeval ei jää ükski ülekohus karistuseta. Samuti, nagu ütlevad hadithiteadlased, saab sipelgas oma õiguse sipelgalt kätte.
(Elmalılı Hamdi Yazır. Hak Dini Kur’an Dili, 8:5599)
Bediüzzaman selgitab seda küsimust järgmiselt:
„Kuigi nende kehad hävivad, on ka loomade seas, kelle hinged jäävad alles, neile vastaval viisil igaveses elus karistus ja tasu.“
(Osm. Lem’alar, lk. 887)
Jah, loomade hinged jäävad igaveseks, Jumal säilitab nende hinged. Kuid kuna hing on Jumala käsu ja tahte all, siis ainult Tema teab, kuidas neid säilitada.
Kui isegi loomade vahel on õiguste rikkumisi, siis on loomal õigus inimese suhtes ja inimesel looma suhtes. Nii nagu vastutusele võetakse looma, kes on inimesele põhjusetult kahju tekitanud, võetakse vastutusele ka inimesi, kes loomi piinavad. Need arved tasutakse viimsel kohtupäeval.
Lisateabe saamiseks klõpsake siin:
– Mõned loomad kiusavad teisi loomi. Kuidas nende loomadega arveid õiendatakse?
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
