Mis oli Osmanite riigi lüüasaamise põhjus Esimeses maailmasõjas? Kas Osmanite riik oli oma ajaloolise ülesande täitnud?
Lugupeetud vend/õde,
Sündmusi pelgalt faktidena käsitleda ja hinnata on mõttetu pingutus, samuti ei anna meile midagi muud kui kurbust ja meeleheidet, kui seame endale esikohale sündmused, mis jäävad väljapoole meie otsest mõjuala. See teeb inimese mõnikord vääriliseks saama kas selle või selle salmi hoiatust.
Me teame ja ka viimaste kuude sündmuste eest vastutavad isikud teavad, et islamil ei ole ega saa olla vähimatki seost terrorismiga. Kuid selleks, et käivitada ja ellu viia ammu ettevalmistatud plaani, oli vaja vähemalt rahva silmis mingit põhjendust, ja juba kümme aastat on käigus vale, mida nimetatakse islamiterrorismiks. Selle vastupidise tõestamine on täiesti ajaküsimus. Seega, siin on oluline küsimus, miks, hoolimata miljonitest märtritest, kes on langenud viimase pooleteise sajandi jooksul, annab saatus ikka veel õigustuse neile südantlõhestavatele sündmustele, mida me kogeme. Muidugi, selle pooleteise sajandi jooksul on kahtlemata olnud ka palju ilusaid tegevusi, mis on saanud Jumala heakskiidu, kuid paljud mõtlevad ehk, kas tulevik ongi alati pime.
Kui me tähelepanelikult Koraani vaatame, siis tundub, et inimkonna ja prohvetite ajalugu astus uude ajajärku Moosese ajaga, täpsemalt vaarao ja tema vägede uppumisega meres. Enne seda aega, mida nimetatakse eelajalooks, oli Jumal hävitanud mõned väga võimsad kogukonnad korraga, puhastades maa nende saastast ja viies vähemalt nende asualad tõsise desinfektsiooni läbi. Kui me seda sündmust ja sellega seotud küsimusi, mis esitati Esimese maailmasõja lõpupäevil sajandi esindajale, võrdleme selle esindaja vastusega ja tema teiste kirjutistega samal teemal ning rakendame seda tänapäevale, siis…
Enne prohvet Muhamedi (s.a.v.) on ajaloos hävitatud olulisi kogukondi näiliselt loodusõnnetuste kaudu. Küsimusele, miks see häving toimus tol ajal, aga mitte nüüd, võib vastata järgmiselt: Prohvet Muhammad (s.a.v.) on armuks kõigile olenditele; seega on seda ka tema religioon ja Koraan. Seega, niikaua kui eksisteerivad islam ja Koraan, ei pruugi olla tegemist sellise äkilise ja täieliku hävinguga, nagu see oli enne teda. Kuid alles siis, kui peaaegu enam ei ole olulist arvu moslemeid ja Koraanile ei omistata enam mingit tähtsust, saabub inimkonna peale lõpp.
Enne islamiusku olid kogukonnad beduiinid; väga kangekaelsed, sõnakuulmatud, veelgi enam ärahellitatud ja ülbed. Neid hävitavad pahed olid levinud kogu ühiskonnas, nii laialt kui võimalik. Maa ei suutnud neid enam kanda. Lisaks sellele uskusid neile saadetud prohvetitesse vaid vähesed ja need olid nõrgad ja vähemuses, ega andnud lootust, et Jumala usk võiks neil aladel võimust võtta.
Samuti ei saa öelda, et tänapäeval sarnaseid hävinguid ei esine. Ka tollased hävingud ilmnesid näiliselt “looduslike” katastroofidena, nagu maavärinad, tormid, üleujutused, pidevad tormid ja vulkaanipursked. Samad katastroofid toimuvad ka täna, suures mastaabis, kuid kuna tänapäeva inimesed lähenevad asjadele ja sündmustele naturalistliku ja materialistliku vaatenurgaga, nimetavad nad neid “loodusõnnetusteks” ja jätavad need tähelepanuta. Ometi on need karistused, mille Jumal on saatnud oma “armeesid” kasutades. Maailmasõjad, põuad, maavärinad, sisemised tülid, majanduslikud tasakaalustamatused on kõik karistused. Näiteks, kuid selle tegeliku põhjuse, st miks saatus sellele hävingule loa andis, käsitleb Bediüzzaman kahes peamises kategoorias:
Ja on olemas viis, kuidas ta loob ja juhib universumit, asju ja sündmusi, ning ka inimelu individuaalses ja ühiskondlikus mõttes kõigis selle aspektides. Teisisõnu, tal on tegevus, mis puudutab universumit, asju ja sündmusi ning inimelu. Kuna see tegevus näitab väliselt järjepidevust ja pidevust, jõuame universumi, asjade ja sündmuste, ajaloo ja inimelu uurimise kaudu mõningate järeldusteni, mis on põhimõtete ja seaduste olemuselt, mida me täna lihtsalt nimetame. Ja just siin on Jumalale kuuletumisel ja talle vastu hakkamisel tagajärg, mis avaldub peamiselt selles maailmas, osaliselt ka teispoolsuses, võidu või kaotuse, rikkuse või vaesuse, edu või ebaedu, edasimineku või mahajäämuse kujul.
Jumal käskis meil pidada viis palvet, mis kokku võtavad ööpäevast vaid tunni või veidi enam; me jätsime selle hooletusse ja Jumal vastas sellele viieaastase sõjaga, kus me ei saanud oma otsaesist maast lahti tõsta (ja me pole ikka veel suutnud end koguda, et seda palvet jälle pidada). Jumal käskis meil paastuda ühel kuul aastas, vastutasuks sellele, et meil on lubatud süüa ülejäänud 11 kuud. Me halastasime oma ihule ja jätsime selle hooletusse; vastutasuks sellele pidime viis aastat (ja ehk isegi veel veerand sajandit hiljem, võib-olla isegi praegu) sunniviisiliselt paastuma. Jumal käskis meil anda oma varandusest, vastavalt selle liigile, 40., 30., 20., 10. või 5. osa zekat’ina. Me jätsime selle hooletusse, olime ahned, ja Jumal võttis meilt vastutasuks selle eest viieks aastaks kogu meie vara (ja kuna me pole ikka veel suutnud end koguda, siis meie maa-alused ja maa-pealsed rikkused röövitakse ikka veel ja me ohverdame selle eest ikka veel ohvreid). Jumal käskis meil, kes meil on selleks jõudu, kord elus sooritada hajj, mis on väga oluline ja mitmetahuline usuline kohustus; me jätsime selle hooletusse ja meid aeti viieks aastaks rindelt rindele (ja me ikka veel roomame võõrastel maadel, otsides elatist).
Kui me läheneme sündmustele mitte punktist A, vaid punktist B, siis näeme sellist pilti. Millisel tasemel on meie kannatused toimuva ees; mil määral puudutavad meid islam ja see, mida ta meie tõttu kannatab, mil määral see mõjutab meie mõistust ja südant, mil määral see valitseb meie elu ja juhib meid? Kas Jumala rahulolu ja selle rahulolu saavutamise põhjus, islam, on meie elus vahendiks, et rahuldada mõningaid oma himusid, nagu kuulsus, kasum, nähtavus, ülemuslikkus, isekus, kadedus – igaüks neist viib inimese kõige madalamale tasemele –, või on see tee, mis need kõik purustab, muudab need ilusateks asjadeks ja seob meid tõeliselt Jumalaga? Kas Jumal, kes vastab isegi ookeani põhjas elava mikroorganismi nälja tõttu tehtud vajadusepalvele, lükkab tagasi palved sellelt, kelle ta on teinud oma asevalitsejaks maa peal, loodute kõige auväärsemaks olendiks? Ei iial! Aga kui see palve ei ole tehtud sama vajaduse ja kannatuse keeles, nagu on palve, mille teeb magu nälja tõttu toidu järele, või keha haiguse tõttu tervenemise järele, ja kui islam ei valitse sel määral meie elu, meie mina ja meie olemasolu, siis tähendab see, et teised, kes teevad oma tegelikke palveid ja näitavad selles valdkonnas oma siirust, et saavutada võitu ja selleks vajalikke vahendeid, saavutavad selle, samal ajal kui meie, moslemid, jätkame roomamist.
Vaatame nüüd ka neid salme, mis kannavad endas sügavat tähendust ja suudavad mõnes mõttes selgitada iga küsimust:
(Al-A’raf, 7/55-58)
Koraanis kirjeldatakse korduvalt kosmilisi tõdesid, sotsioloogilisi tõdesid ja inimelu vaimseid tõdesid üksteisega põimunult ja üksteist illustreerival viisil. Üks parimaid näiteid selle kohta on just need salmid. Pärast salme, mis räägivad loomisest, taevast, maast ja nendes leiduvatest suurtest kehadest nagu päike, kuu ja tähed, ning nende absoluutsest kuuletumisest Jumalale, seega Jumala absoluutsest ülemvõimust universumis, kutsuvad need salmid inimest üles kuuletuma Jumalale ja selle tulemusena palvetama ja kummardama, õpetades samal ajal, kuidas seda teha. Nii inimeste südametes, ühiskondades kui ka maa peal järgnevad üksteisele päevad ja ööd (valgus ja pimedus), kevad ja talv, põud ja küllus. Jumal on see, kes muudab ööd päevadeks, talved kevadeteks, põua külluseks, ja inimese ülesanne on palvetada Tema poole hirmus ja lootuses, täites oma kohustusi Tema poolt määratud piirides, see tähendab, järgides islamit.
Nagu Jumal võtab vastu kuiva maa või talvel surnud maa palve, mis väljendub selle vajadustes ja olukorras, ning paneb vihma toovad tuuled ja vihmapilved liikuma, elustades selle maa pärast surma; nii elustatakse ka surnud südamed ja surnud ühiskonnad ilmutuse, armu ja halastuse vihmadega, mis on Jumalale pöördumise tulemus. Siin on oluline, et maa, südamed ja meeled oleksid viljakad, puhtad ja vastuvõtlikud; et need oleksid vabad sellistest saastadest nagu eelarvamused, rõhumine, vale vaatenurk, kiindumus maistesse asjadesse ja alistumine ihadele. Siis, Jumala loal, selline maa, sellised meeled ja südamed kannavad rikkalikult vilja, on rohelised ja toodavad igasuguseid taimi; need on usu, moraali, vooruste ja heade tegude allikaks. Aga kui maa on viljatu, kui meeled ja südamed on saastunud pattudest, eelarvamustest, rõhumisest ja maise elu eesmärgiks seadmisest, siis isegi kui taevast sajab kui palju “halastust” tahes, kasvavad sealt vaid umbrohud, tekivad tühised mõtted, valed ideoloogiad ja süsteemid.
Moslemitena ei tohi me kunagi kaotada lootust Jumala armule. Praegu toimuv on moslemitele tõsiseks hoiatuseks, aga ka hoovaks, mis paneb asjad homse nimel liikuma. On tõsi, et ajaloos pole moslemid kunagi olnud nii nõrgad, kaitsetud, alandatud ja killustatud. Aga on ka teine tõde: Jumal on kõigi heade asjade looja; inimese käsi on kurjale väga pikk, aga heale lühike, ja kui Jumal on selles enesekesksuse ajastus moslemite kaudu inimkonnale imelise kevade lubanud, siis teeb ta seda mitte paisutatud enesekesksusega, vaid nende kaudu, kes mõistavad ühtsuse saladust ühtsuse valguses, kes on teadlikud oma tühisusest ja kes selle teadlikkusega Tema poole pöörduvad. Selles punktis pakub Ta lootuse nimel ajaloost taas suurt lohutust:
(Al-A’raf, 7/137)
See salm väljendab veel üht olulist põhimõtet ja tõde ajaloo ja ühiskondade elu kohta. Ükski türannia ei kesta igavesti; türannia ja rõhumisega ei saavutata õitsengut; türanniale rajatud süsteemide lõpp on häving. Selle asemel, et võtta uskmatust, ebajumalateenimist ja türanniat kui vääramatut saatust ja võitmatut jõudu, on Jumala lubadus neile, kes klammerduvad Jumala usku, täidavad selle nõudeid Jumala poolt kehtestatud põhimõtete raames ja teevad seda, taludes pilkamist, piinamist, pagendamist, tapmist, ning kes peavad kinni Jumala kummardamisest, pattudest hoidumisest ja selle tee nõudlikest reeglitest, ning kes suudavad isegi kannatlikult tänulik olla – neile on Jumala lubadus. See lubadus on neile armu osutamine, neist inimkonna juhid tegemine ja neile maa peal pärandi andmine, asendades türannlikud ühiskonnad. (Al-Qasas, 28/5). Koraan jätab selles salmis vahele viis sajandit, mis möödusid Iisraeli laste Egiptusest lahkumisest Moosese juhtimisel, vaarao ja tema armee uppumisest ning Iisraeli laste valitsemisest õnnistatud ja Jumala poolt õnnistatud, varem nimetatud piirkonnas, ning teatab lõpptulemusest, lõplikust võidust, mis saavutati Taaveti ja Saalomoni ajal, ning kinnitab, et see lubadus täitus tänu sellisele kannatlikkusele, millest me rääkisime.
Oluline ei ole oodata ja näha lubatud tulemust. Oluline ei ole isegi seda tulemust eesmärgiks seada. Kui selle kohustuse täitmine ja Tema heakskiidu saavutamine viib selleni, et lubadus täitub ka viie sajandi pärast, siis see on Tema enda teada.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
