Lugupeetud vend/õde,
Fiqh-metodoloogia teadlased jagavad mujtahidid kahte kategooriasse: absoluutne mujtahid ja piiratud mujtahid.
Absoluutne mudžtahid,
nad on isikud, kes on pädevad andma õiguslikke arvamusi kõigis šariaadiga seotud küsimustes.
Piiratud ijtihad’i tegija
Mõned neist on võimelised tegema ijtihad’i mõnes küsimuses, kuid mitte teistes. Neid nimetatakse osalise ijtihad’i tegijateks. Küsimustes, milles nad ijtihad’i teha ei suuda, järgivad nad teisi, täieliku ijtihad’i tegijaid.
Ijtihad’i tegija ei saa oma mõistuse, kujutlusvõime ja tunnete abil küsimusi lahendada.
Kuid ta võib, tingimusel et ta on rakendanud kogu oma jõudu, tuletada šariaadi tõenditest usuga mitte seotud teisejärgulisi küsimusi; vastasel juhul on ta vastutav.
Muftiide tasemed on erinevad. Mõnede aste on kõrgem ja mõju suurem.
Õigusteadlaste klassid on seitse.
1.
Šariaadiõiguse ekspert/õpetlane
: Sellele
absoluutne mudžtahid
öeldakse. Kes ei ole kohustatud järgima teist usuteadlast ei põhimõtetes ega detailides.
Nagu näiteks imaam Abu Hanifa, imaam Malik, imaam Shafi’i ja imaam Hanbali.
2. Madhhabisiseselt pädev õpetlane:
Ijtihadisid on need, kes tegutsevad vastavalt meetoditele ja reeglitele, mida on tunnustanud nende usulahu imamid, kelle järgijad nad on;
Imam Abu Yusuf, Imam Muhammad
näiteks.
3. Mõistuseinimene, kes on asjaga kursis:
Neid nimetatakse fakiihideks, kes on võimelised tegema ijtihad’i (iseseisvat otsustust) küsimustes, mille kohta nende enda usukoolkonnas ei ole olemasolevat otsust. Näiteks:
Abu Hasan al-Kerhi, Shams al-Aimma al-Hulwani, Imam Sarahsī
Nagu paljud teisedki… Need isikud ei ole kunagi, ei põhimõtteliselt ega detailides, vastu astunud usukoolkondade imamidele. Nad on vaid teinud ijtihad’i (õiguslikku arutlust) uutes olukordades, järgides nende poolt kehtestatud meetodeid ja reegleid.
4. Ashab-ı Tahriç:
Need isikud on mukallidid, kellel puudub ijtihad’i võim. Nad on fakiihid, kes suudavad tõlgendada ja selgitada oma koolkonna imaamidelt pärinevaid, mitmetähenduslikke ja täpselt määratlemata küsimusi. Näiteks:
Cessâs, Abu Bakr ar-Razi
nagu näiteks kuulsad isikud.
5. Eelistuse saajad:
Õiguse valida oma usulahu erinevate tõlgenduste hulgast kõige sobivaim, võttes arvesse rahva tavasid, kombeid ja aja nõudeid, omavad usuteadlased. Näiteks: Kuulus “Kuduri” autor.
Abu’l-Hasan,
Hidaye Sahibi
Šeik-ul-Islam Merginani
näiteks.
6. Apellatsioonikolleegium:
Need on isikud, kellel ei ole eelistusõigust, vaid kes suudavad oma usulahu piires eristada tugevaid ja nõrku õigusnorme. Näiteks nagu Kenz’i autor Nesefi, Muhtar’i autor Abu Fazl Mujaddidi al-Mawsili, Vikaye’i autor Tajush-Sharia Mahmud Buhari jne…
7. Taklidi järgijad:
Need on fiqh-teadlased, kes ei ole mujtahid-tasemel. Näiteks Ibn-i Abidin…
Sellise suure õpetlase, kes on kaheksaköitelise fiqh-raamatu autor, mis on üks Hanafi koolkonna põhilisi teoseid, lugemine ğüçtehitide seitsmendasse kihti on asi, mille üle peaksid tänapäeva ijtihad-küsimustega tegelevad inimesed mõistlikult järele mõtlema.
* * *
Märkus:
Lisateabe saamiseks vaadake Osman Keskioğlu’t.
“Mudžtahidide astmed”
Soovitame teil lugeda ka järgmist artiklit:
Mudžtahidide astmed
Tabakat-ı Fukuhâ:
Islami autorid on igale õpetlasele andnud talle väärilise positsiooni; nad on jaotanud mufassirid, muhaddithid ja fakiihid astmetesse vastavalt nende teaduslikule võimekusele. Selliseid teoseid nimetatakse “Tabakāt”. Teoseid, mis jaotavad fakiihid kategooriatesse, nimetatakse “Tabakatu Fukahā”. Islami algusaegadel, Sahaba ja Tabi’ini ajastul, ei olnud islami õpetlased erinevatesse astmetesse jaotatud. Tegelikult ei kasutatud sel ajal isegi terminit “fukahā” tänapäevases tähenduses. Fikhi koolkonnad ei olnud veel kujunenud. Sel ajal tegeles iga õpetlane, olgu ta suur või väike, oma teadmistega, keegi ei jäljendanud kedagi teist. Kui nad ei teadnud mõnda küsimust, küsisid nad üksteiselt ja õppisid seda. Keegi ei seostanud end ühegi Sahaba või Tabi’ini fakiihiga, vaid küsis seda, mida ta tahtis, kellelt ta tahtis. Tänapäevases mõttes koolkondi ei eksisteerinud. Kuid Tabi’ini ajastu lõpu poole hakkasid järk-järgult kujunema ijtihad’i koolkonnad ja fikhi õpetati eraldi õppeainena, ning fakiihid jaotati rühmadesse vastavalt ijtihad’i seisukohtadele. Suured mujtahidid nagu Imam-i A’zam Abu Hanifa Iraagis, Imam Malik Hijazis ja Imam Shafi’i Egiptuses uurisid ja otsustasid fikhi küsimusi. Nii kujunesid, nii usul-u fikhi kui ka furu-u fikhi põhimõtteid ette valmistades, usul ja furu, kavāid ja zavābit, kulliyat ja juz’iyat’iga, enam-vähem üksteisest erinevad fikhi koolkonnad. Siis hakati järgima nende mujtahidide ijtihad’e ja käima nende teed. Ja neid fikhi koolkondi nimetati “Mezheb”. Kuna koolkonna rajaja oli oma järgijate juht ja pea, nimetati teda ka koolkonna imamiks. Kõigi nelja imami kuulsus levis laialt. Tuhanded teadmishimulised õpilased tulid neilt õppima ja levitasid oma teadmisi kodumaal. Nii said need koolkonnad tuntuks ja levisid. Iga imami pooldajate arv kasvas. Hakati neid imameid omavahel seostama. Koolkondadele anti nimed nende rajajate järgi: “Hanafi koolkond”, “Šafii koolkond” jne. Nii tekkisid neli koolkonda: Hanafi, Šafii, Maliki ja Hanbali. Müctehid-imamide ajastul ei piirdunud koolkonnad vaid nende neljaga. Lisaks neile neljale imamil oli veel teisi koolkondade rajajaid: Hasan Basri, Ibn Šubrüme, Ibn Abi Leyla, Avzai, Süfjan-i Sevri, Leys Ibn Sa’d, Süfjan Ibn Ujejne, Ishak Ibn Rahuye, Abu Sevr Ibrahim, Davud-i Zahiri, Ibn Cerir Taberi, Amr b. Haris, Abdullah b. Abu Ca’fer, Abu Ubejd Kasim b. Selam, Ibn Huzejme, Ibn Nasr Mervezi, Ibn Münzir Nisaburi jne. Need 17 ja veel teisedki olid omaette koolkonna rajajad. Mõnede koolkond jäi vaid nende endi juurde, mõnede koolkond kestis mõnda aega, kuid hiljem kadus. Nende pooldajad sulandusid teistesse koolkondadesse. Pärast 400. aastat jäi alles neli koolkonda. Kuigi aeg-ajalt ilmusid iseseisvad müctehidid, kes ei järginud ühtegi imami, ei suutnud nad rajada püsivat ja olulist koolkonda. Nende nelja usukoolkonna juristid on oma teadmiste ja võimete järgi astmetesse jaotatud. Igas usukoolkonnas on õigusteaduse tasemed raamatutesse kirja pandud.
Iga usulahu teoloogid on jagatud erinevatesse klassidesse erinevate kriteeriumite alusel:
Hanefite jaotus:
Hanefide on kõige kuulsam jaotus suurte Türgi õpetlaste, kadunud Ibn-i Kemali, klassifikatsioon. Tema järgi jagunevad juristid seitsmesse kategooriasse:
1. Absoluutne ictihad’i (islami õiguse tõlgendamise) õiguse omanik religioonis,
2. Usuliteadlane (mujtahid) usuliteaduses,
3. Ijtihad’i küsimustes,
4. Tahric Erbâbı,
5. Eelistuse omanikud,
6. Apellatsioonikolleegium,
7. Lihtsalt järeletegija.
1. Absoluutne mudžtahid
Ta on mujtahid, kes ei jälgi ei usulistes ega praktilistes küsimustes ühtegi teist mujtahidi, vaid on absoluutselt iseseisev otsustaja. Nende hulka kuuluvad nelja koolkonna rajajad: Imam-i A’zam Abu Hanifa, Imam-i Malik, Imam-i Shafi’i, Imam Ahmed ibn-i Hanbel ja teised mujtahidid. Nemad on loonud põhimõtted ja reeglid ning tuletanud nendest küsimuste lahendused. Nad on tuletanud õigusnormid. Igal neist on oma usuliste põhimõtete ja reeglite süsteem. Nad on koolkonna rajajad.
2. Usuliteadlane (mujtahid) usuliteaduses
Ta on mujtahid, kes omab õigust tuletada otseselt šariaadi tõenditest (nassidest) ja šariaadi õigusallikatest (šer’î delillerist) õigusnorme (ahkâm), järgides samal ajal oma usulahu imami ijtihad’i teed, tegutsedes tema meetodite ja põhimõtete järgi ning järgides tema lähenemist ijtihad’ile. Imam Abu Yusuf, Imam Muhammad ibn-i Hasan eş-Şeybani, Imam Züfer ja Imam Hasan ibn-i Ziyad on sellised mujtahidid. Kuigi nad mõnes üksikjuhtumis (furû’ meselelerinde) Imam-ı A’zam’iga eriarvamusel olid, järgisid nad teda ijtihad’i meetodites ja põhimõtetes. Nende põhimõtted olid samad. Nad kasutasid samu tõendeid ja samu meetodeid. Enamikus Hanafi fiqh’i küsimustes erinesid nad Imam-ı A’zam’ist.
3. Küsimuses, milles on vaja olla ictihad’i teostav isik
Need on need, kes teevad ijtihad’i küsimustes, mille kohta puudub otsus. Nad omavad õigust langetada otsuseid küsimustes, mille kohta ei ole olemas ühtegi imami arvamust. Nad ei saa öelda midagi vastu imamidele. Nende hulka kuuluvad Hassaf, Tahavi, Abu’l-Hasan Kerhi, Shamsü’l-Eimme Helvâni, Shamsü’l-Eimme Serahsî, Fahru’l-Islâm Pezdevî, Kâdıhân, Hulâsatu’l-Fetâvâ autor Tâhir Ahmed Iftihârü’d-Din Buhârî, Zahire ja Muhit-ı Burhânî autor Burhânü’d-Din Mahmud Buhârî, tema isa Sadru’s-Saîd Tâcüddîn Ahmed Ibnü’l-Abdülâziz b. Mâze, tema vend Sadru’ş-Şehîd Husâmü’d-Dîn Ömer Ibn-i Abdü’l-Aziz b. Mâze ja nende isa Sadr-ı Kebir Burhânu’l-Kebîr Burhânü’l-Eimme tiitlit kandnud Abdü’l-Azîz b. Mâze. Need ei lähe vastuollu oma koolkonna põhimõtetega usulistes ja praktilistes küsimustes. Nad teevad ijtihad’i uute juhtumite puhul, mille kohta koolkonnas puudub rivayet, järgides koolkonna imami poolt kehtestatud põhimõtteid ja tema meetodit. Nad teatavad küsimuse otsuse.
4. Tahric Erbâbı
Need on juristid, kes on saavutanud suurt meisterlikkust fiqh’is. Nad ei saa ise ijtihad’i teha, kuid kuna nad on omandanud usuli ja kaideid ning fiqh’i küsimusi, siis selgitavad nad mõnda sellist väidet, mis on edasi antud selle koolkonna mujtahid’idelt ja mida on võimalik mitmeti mõista. Nad selgitavad seda nii, et kahtlused kaovad. Samuti leiavad nad selle koolkonna usuli ja kaideid järgides lahendusi uutele küsimustele, mille kohta selles koolkonnas otsust ei ole. Näiteks nagu Cessas, Abu Bakr Razi ja tema õpilane Abu Abdullah Jurjani. Tahric on fiqh’is teatud etapp ja saavutus. Kuid kahjuks on see hiljem seisma jäänud.
5. Eelistuse omanikud
Need on juristid, kellel on võime, tuginedes tõenditele, eelistada üht olemasolevat arvamust või traditsiooni teisele. Nad on võimelised tõendeid uurima ja võrdlema. Kuid nad ei ole jõudnud sellisele tasemele nagu need, kes tegelevad hadithide väljatoomisega. Nemad on omandanud usuliste koolkondade otsused. Seetõttu valivad nad ühes küsimuses usuliste koolkondade erinevate arvamuste ja traditsioonide hulgast ühe. Nad võtavad selle, mis on rahva vajadustele paremini vastav ja mis sobib paremini kommete ja tavadega. Seda valikut tehes kasutavad nad järgmisi väljendeid: „See on traditsiooni järgi õige või parem. See on analoogia järgi sobivam, inimestele sobivam, ettevaatlikum.“ Abu’l-Husayn Kuduri, kes kirjutas „Mukhtasar al-Quduri“, Šeyh al-Islam Burhan al-Din al-Marghinani, kes kirjutas „Hidaya“, ja Kamal al-Din ibn Humam, kes kirjutas „Fath al-Qadir“, loetakse nende hulka, kes teevad selliseid valikuid. Mõned peavad neid kolme isikut kolmanda taseme juristideks, kellel on võime iseseisvalt otsuseid langetada. Nende teoste uurimine seda näitab.
6. Vahekohtunikud
Need on juristid, kellel puudub võime eelistada, vaid kes suudavad eristada õigusteaduses levinud ja haruldasi arvamusi ning tugevaid ja nõrku seisukohti. Neil on puudujääke õigusteaduse tõendite uurimisel ja analüüsimisel ning nad ei oma nii suurt mõju tõendite selgitamisel ja küsimuste lahendamisel kui eelistamisõigusega juristid. Seetõttu ei peeta neid piisavaks erinevate arvamuste üksteisele eelistamisel. Kuid kuna nad on uurinud õigusteaduse põhilisi teoseid ja meelde jätnud õigusteaduses esinevad arvamused ning üksteisele vastukäivad seisukohad, siis nad suudavad eristada, millised erinevatest arvamustest, mille autorid õigusteaduse teostes pole nimetatud, on levinud ja millised haruldased, ning millised neist on tuletatud arvamused. Näib, et eristamisõigusega juristid on õigusteaduse arvamused meelde jätnud, nagu ka eelistamisõigusega juristid. Kuid nad ei ole jõudnud eelistamisõigusega juristide tasemele tõendite olemuse ja peensuste mõistmisel. Nii tõendis kui ka otsuses on nad järgijate tasemel. Eelistamisõigusega juristid on aga järgijad ainult tõendis. Nende hulka kuuluvad nelja peamise teksti (Kenz, Muhtar, Vikaye, Mecma) autorid. Kenz’i autor on Abu’l-Berekat Hafizü’d-Din Nesefi, Muhtar’i autor on Abu’l-Fazl Mecdüddin Mevsili, Vikaye’i autor on kuulus Sadru’ş-Şeria esivanem Taeü’ş-Şeria Mahmud Buhari ja Mecma’i autor on Muzafferü’d-Din Ibn-i Saati.
Kui õiglaselt mõelda, siis need isikud on suured teadlased, kes on osavad nii meetodites kui ka detailides. Seetõttu oleks ebaõiglane neid pidada tõendite ja arutelu jaoks sobimatuks. Nende teadusliku võimekuse kohaselt tuleks neid vähemalt eelistatud isikute hulka lugeda. Mõned õpetlased loevad Kenz’i autori Hafizü’d-Din Nesefi nende hulka, kes on oma koolkonnas mujtahidid (õigusteadlased). Sellega tahetakse teda paigutada nende hulka, kes on võimelised järeldusi tegema.
7. Pime jälgija
Need on pelgalt jäljendajad. Neil puudub ijtihad’i võime. Nad ei suuda kaaluda ega eristada arvamusi. Tegelikult ei saa neid isegi fukaha’ks nimetada. Nende suurim voorus on tuhandete fiqh-küsimuste meeldejätmine ja nende lisamine oma teostesse, vahet tegemata, kas need on õiged või valed. Nad on oma mällu kuhjanud palju küsimusi, kuid pole uurinud nende tõendeid ega jõudnud järeldustele. Nad ei ole fakiih’id, vaid fiqh’i kandjad. Nende meeldejäetud küsimused on tõenditest eraldatud, kuivad ümberjutustused. Nad ei maini isegi küsimuste esitajaid, vaid ütlevad lihtsalt “öeldi nii”. Nad koguvad oma raamatuid eelkäijatelt. Viimase aja kõige levinumaks käsiraamatuks on “Reddü’l-Muhtâr”, mis on selline teos. Nendes esinevad põhjendused, katsed selgitada otsuste põhjuseid, ei ole tegelikud tõendid, vaid vaidluslikud väited. Nad ütlevad asju, mis ei pruugi isegi olla mõne madhhab’i omaniku mõtetes. Nad on kogunud kokku kõik, mida on leidnud, vahet tegemata, kas see on õige või vale. Ibn Kemal võrdleb neid “Hâtıbu’l-Leyl’iga” – öösel puid korjava puuraiduriga. Nad koguvad kokku kõik, mis kätte saavad, vahet tegemata, kas see on terve või mäda. Enamik Hanefi fukaha’sid pärast 800. aastat hijri kalendri järgi kuuluvad sellesse kategooriasse.
Šafiide jagunemine:
Šafiidid jagavad oma õigusteadlased nelja tasemesse: iseseisvad mudžtahidid, järgijate mudžtahidid, koolkonna mudžtahidid ja fatwa-andvad mudžtahidid.
Esimesed kaks on absoluutse ijtihadi tegijad (Müctehid-i Mutlak), viimased kaks aga piiratud ijtihadi tegijad (Müctehid-i Mukayyed). Kui võrdleme seda Hanefide jaotusega, siis: iseseisev ijtihadi tegija (Müstakil Müctehid) vastab Hanefide poolt usus ijtihadi tegijaks nimetatutele; sõltuv ijtihadi tegija (Müntesib Müctehid) aga Hanefide poolt koolkonnas ijtihadi tegijaks nimetatutele. Šafiide poolt koolkonnas ijtihadi tegijaks nimetatud vastab Hanefide poolt küsimustes ijtihadi tegijaks ja järelduste tegijaks (tahrîc erbâbı) nimetatutele. Need kaks klassi ühinevad Šafiide juures. Fettva andmisel ijtihadi tegijad vastavad eelistuse tegijatele (tercih erbâbı). Šafiidid ei loe eristuse tegijaid (temyiz erbâbi) ja puhtaid järgijaid (mukallid-i mahz) juristide hulka. Selgitame Šafiide jaotust:
1. Sõltumatu usuline õpetlane:
Ta on isik, kes omab absoluutset ijtihad’i (õigusliku arvamuse kujundamise) võimet kõigis fiqh’i (islami õiguse) küsimustes. Nende hulka kuuluvad nelja koolkonna imaamid: Abu Hanifa, Shafi’i, Malik ja Ahmad ibn Hanbal. Neil on omaenda ijtihad’i meetodid.
2. Järgija-mujtahid
See tähendab, et tal on absoluutne ijtihad’i võime kõigis usulistes küsimustes. Kuid ijtihad’i puhul on ta järginud teise iseseisva mujtahidi meetodit. Kuna ta on teise mujtahidi järgija, loetakse teda järgijaks mujtahidiks. Arvamuse ja ijtihad’i osas ei erine ta iseseisvast mujtahidist. Kuna ta järgib enne teda elanud absoluutse mujtahidi ijtihad’i meetodit, loetakse teda temast eraldi. Selles mõttes ei takista järgimine absoluutset ijtihad’i. Järgija mujtahid, nagu ka absoluutne mujtahid, analüüsib tõendeid ja valib need, mis talle sobivad ja vastavad. See tähendab, et tal on õigus tõenditega tegeleda. Seetõttu võib ta mõnes küsimuses olla vastuolus oma järgitava absoluutse mujtahidi arvamustega. Kui ta on temaga nõus, siis mitte sellepärast, et ta teda jäljendab, vaid sellepärast, et nende ijtihad’id ühtivad ja arvamused on kooskõlas. Šafi’i fukahā’st; Kaffāl-i Sagīr, Abū Bakr Marwazī, Abū Ishāk Šīrāzī, Kadī Husein nime all tuntud Šeih Abū Alī Marwazī; meie ei ole Imām-i Šafi’i järgijad, vaid meie arvamus ühtib tema arvamusega, on öelnud. Kui järgija mujtahidi eriarvamused mezheb’i omanikuga on arvukamad kui ühtivad, siis Šafi’ide meetodi järgi ei loeta selle mujtahidi ijtihad’e, mis “erinevad mezheb’i omanikust”, Šafi’i mezheb’i arvamusteks. Neid ei loeta mezheb’i arvamusteks. Neid käsitletakse nagu teiste mezheb’ide arvamusi. Selle järgi ei loeta Cem’u’l-Cevāmi’ omaniku Ibn-i Subkī poolt Tabakat-i Kubrā’s “4 Muhammeditena” nimetatud Muhammed Ibn-i Džerīr Tāberī, Muhammed Ibn-i Huzeime Nišābūrī, Muhammed Ibn-i Münzir Nišābūrī, Muhammed Ibn-i Nasr Marwazī ijtihad’e Šafi’i mezheb’i arvamusteks, kuna nende eriarvamused Imām Šafi’iga on arvukamad kui ühtivad, kuigi nad tegelikult on Šafi’i mezheb’i järgijad. Neid ei ole Šafi’i raamatutesse võetud. Need neli Muhammedi on loetud absoluutseteks mudžtahidideks, kes on katkestanud sidemed šafi’i koolkonnaga. Neid on peetud iseseisvate koolkondade rajajateks. Ibn-i Džerir-i Taberi ja Huzeima fiqh’i koolkonnad ei kestnud kaua ja on koos teiste kadunud koolkondadega hääbunud.
See kehtib ka Maliki koolkonnas. Mõne Maliki koolkonna järgija, kes on jõudnud mujtahidi tasemele, eraldiseisvad arvamused ja ijtihadid, mis erinevad koolkonna imami omadest, ei loeta Maliki koolkonna seisukohtadeks. Kuigi Kadî Ibn-i Arabi Ebû Bekr ja Ibn-i Abdilber, kes on tuntud kui Ahkâmu’l-Kur’ân’i autorid, loetakse Maliki fukahā’deks, ei loeta nende eraldiseisvaid arvamusi Maliki koolkonna seisukohtadeks, kuna nad on jõudnud absoluutse ijtihadi tasemele. Kuid see põhimõte, mis kehtib Šafi’i ja Maliki koolkondade puhul, ei kehti Hanafi koolkonna puhul. Imam Abu Yusuf ja Imam Muhammad b. Hasan Šaibani, kuigi nad vaidlesid oma õpetaja Imam-i A’zam Abu Hanifa vastu 2/3 koolkonna küsimustes, isegi mõnes põhimõttes ja reeglis, loetakse nende ijtihadid, mis on vastuolus Imam-i A’zamiga, Hanafi koolkonna seisukohtadeks ja neid ei loeta Hanafi koolkonna välisteks. Selle põhjuseks on see, et neil kahel imamal on Hanafi koolkonnas omaette õigus. Nagu Šah Veliyu’llah Dehlevi ütles, koosneb Hanafi koolkond tegelikult kolme imami koolkonnast (Abu Hanifa, Abu Yusuf, Imam-i Muhammad). Kolme imami arvamused on koondatud Imam-i Muhammadi raamatutesse. Seetõttu nimetatakse Imam-i Muhammadi Hanafi koolkonna kirjutajaks. Imam-i A’zami nimetatakse “esimeseks imamiks”, Abu Yusufi “teiseks imamiks”, Muhammadi “kolmandaks imamiks” ja neid kolme koos nimetatakse kolmeks imamiks. Esimest ja teist nimetatakse Šeihainiks, teist… Neid nimetatakse ka Imāmayn’iks või Sāhibayn’iks (II ja III) ning Tarafayn’iks (I ja III). Tihti eelistatakse nende arvamusi oma õpetajate omadele. Kuna Abū Yūsuf oli pikka aega kohtunik, siis tema kui kogenud praktik: “Ahkām-ı Kazā” (kohtupidamise reeglid), tema sõna on usaldusväärne küsimustes, mis puudutavad kohtumenetlust.
3. Need, kes on saavutanud ijtihad’i taseme oma usulises koolkonnas
Need, kes teevad ijtihad’i (õiguslikku arutlust) usul’i ja kaid’i (põhimõtete ja reeglite) raames. Nad ei tee ijtihad’i, mis oleks vastuolus usul’i omaniku arvamusega. Nad teevad ijtihad’i, et selgitada uute juhtumite otsuseid, mille kohta usul’is selget seisukohta ei ole. Tegelikult loobuvad nad selles küsimuses sageli uue ijtihad’i tegemisest ja järgivad tahrîc’i (järeldamise) teed. Kuna nad on seotud usul’i ja kaid’iga, loetakse mõnikord isegi vastuolulised arvamused usul’i osaks. Neid nimetatakse ka tahrîc’i inimesteks ja vücûh’i (arvamuste) omanikeks.
4. Fatwa’sid andvadad muhtšehhidid:
Hanefide peetakse eelistuse tegijateks (termiin: *erbab*) neid, kes on võimelised tegema ijtihad’i. Neil on õigus valida üksteisele vastukäivate arvamuste hulgast üks ja selle järgi fatwa’t anda. Nad ei ole võimelised ise otsuseid tõenditest tuletama. Nad on oma koolkonna (mezheb) sügavuti tundjad ja laialdaste teadmistega. Neil on õigus valida üks arvamus teise ees, tuginedes selle tõenditele. Nii ongi hanefide 7 astmele vastavaks jaotus šafiide poolt jagatud ijtihad’i tegijad 4 astmesse.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
