– Kas saaksite selle teema kohta infot anda?
Lugupeetud vend/õde,
Islami usu järgi on inimene;
ta on olend, kes on varustatud vaimsete, füüsiliste, moraalsete ja vaimsete võimete ja oskustega, mis on kõige täiuslikumad.
Inimene,
Ta sünnib patuta, puhtana, valmis igasuguseks füüsiliseks ja vaimseks arenguks. Nii oma välimuse kui ka sisemaailma poolest on ta olenditest kauneim. Koraanis on öeldud:
„Meie oleme loonud inimese kõige kaunimal kujul.“
(1) on kästud.
Seetõttu tuleks inimväärikust ja indiviidide teenimist pidada põhiliseks filosoofiaks ja tahteks. Sest inimene on maa peal Jumala ametnik ja asevalitseja. Seda tema omadust on Koraanis kirjeldatud järgmiselt:
“Tuleta meelde, kui su Issand ütles inglitele:
“Ma loon maa peale oma asemiku.”
ütles…”
(2)
Islami järgi on iga inimene Jumala teener.
Kõikidel inimestel on loomulikud õigused, tingimusel et keegi ei jää neist ilma. Need õigused on tal kaasasündinud, tulenevalt tema inimlikkusest. Kõik inimesed on nagu ühe perekonna liikmed. Aadlikkus ei ole kaasasündinud, vaid tuleneb moraalsest voorusest, õiglusest ja kohusetundlikkusest. Kõikidel inimestel on võrdsed õigused, sõltumata rassist, klassist, ametist ja auastmest. Seega peaks igaüks teisi vaatama ja kohtlema kui oma perekonna liikmeid. Ühtki inimest ei saa tema loomulikest õigustest ilma jätta tema klassi, ameti, rassi või soo tõttu.
Samuti on islami järgi kõik inimesed õigluse ees võrdsed.
Kui muslim täidab oma kohustusi riigi ees, ei erine ta mitte-muslimist. (3)
Kokkuvõttes on inimene, olgu ta usklik või mitte, Jumala teener ja väärtuslik usaldus. Seetõttu on inimene väärikas ja väärib austust. Inimeste vahel ei tohiks teha vahet nende inimlikkuse alusel, vaid neid tuleks kohelda võrdsete õiguste, kohustuste, väärtuste ja tähtsusega olenditena – see on islami põhiprintsiip.
Inimõiguste seisukohast
Hüvastijätukõne,
See on üks islami olulisemaid allikaid. Nagu teada, on Veda-jutlus nimi, mis antakse jutlustele, mille prohvet (õnnistagu teda Jumal) pidas Mekas oma viimase palverännaku ajal, 10. aastal pärast Hijrat. Siiski, Veda-jutlus ei ole ainult Arafatis peetud jutlus, vaid see hõlmab ka jutlusi, mis peeti Arafatis Arafati päeval (Zilhicce 10. päeval) ja Mina’s teisel pühadepäeval. (4) Neist kuulsaim on Arafatis peetud jutlus, mis peeti enam kui 140 000-le mehele ja naisele. See jutlus võtab kokku inimese õigused ja kohustused kui põhilise seaduse.
Kuna prohvet (õnnistagu teda Jumal) suri kolm kuud pärast selle jutluse pidamist, on see tema tõeline testament.
(5)
Enne kui prohvet (õnnistagu teda Jumal) selles tohutus rahvahulgas oma jutluse alustas, tagas ta Cerir b. Abdillahi vahendusel vaikuse ning määras oma kaaslaste hulgast, nagu näiteks Rebia b. Ümeyye, valjuhäälsed kuulutajad, et tema kõne lausehaaval korrataks ja kaugele kostuks. See on tehniliselt võttes omamoodi helivõimendussüsteemi kasutamine. (6)
Nüüd vaadelgem mõningaid osi sellest olulisest ja universaalsest läkitusest, mis on islami ajaloos tuntud kui “Hüvastijätukõne”, ning püüdkem selgitada selle sisu:
„Kiitus ja tänu kuuluvad üksnes Allahile; me kiidame Teda, palume Temalt abi, anume Temalt andestust ja pöördume Tema poole. Me otsime varju Allahilt oma hingede kurjuse ja oma tegude ja tegutsemiste pahede eest. Keda Allah eksiteele juhib, sellele ei ole enam õiget teed näitajat. Ma tunnistan, et ei ole muud jumalat kui Allah, Tema on ainus ja Temal ei ole kaaslast. Ja ma tunnistan, et Muhamed on Tema sulane ja Tema saadik.“
„Oo, Jumala sulased! Ma soovitan teile Jumala kartust ja hoiatan teid Tema vastu eksimise eest. Seepärast tahan ma alustada oma sõnu parima ja õilsaima asjaga:“
„Inimesed! Kuulake, mida ma teile ütlen. Sest ma ei tea, kas ma teiega siin kohas pärast seda aastat enam kunagi kohtun.“„Inimesed! Teie veri (elu), vara, au ja väärikus on selles paigas (Mekas), selles kuus (Zilhicce) ja sel päeval sama püha ja austusväärne kui see päev, mil te oma Issandaga kohtute. Pange tähele! Kas ma teatasin? Oh Jumal, ole selle tunnistajaks!…”
“Kes iganes hoiab enda käes midagi, mis talle usaldati, peab selle tagastama sellele, kes talle selle usaldas.”
“Edaspidi on keelatud intressid, mis võeti laenude pealt enne islami tulekut; aga teie kapital on teile tagasi antud; nii et te ei tee ülekohut ega teile ei tehta ülekohut. Jumal on käskinud intressid kaotada. Esimene intress, mille ma kaotan, on minu onu Abbas ibn Abd al-Muttalibi intress.”
“Jälle on tühistatud jahiliyyah-ajastu veritasud: (Tühistan) esimesena oma vennapoja, Âmir ibn Rebia ibn el-Hâris ibn Abdulmuttalibi veritasu.”
“Džahiliyya ajastu (Mekka linnaga seotud) kombed on kaotatud. Kaaba valvamine (sidâne) ja palverändurite veega varustamine (sikaye) on sellest erandiks.”
„Inimesed! Tõesti, saatan on kaotanud lootuse, et teda selles riigis kummardataks. Kuid ta on rahul sellega, kui te talle kuuletute teistes asjades ja tegudes, mida te peate tähtsusetuks.“
„O, inimesed! Ma soovitan teil järgida oma naiste õigusi ja karta selles osas Jumalat. Teil on õigused oma naiste üle ja neil on õigused teie üle. Kohelge naisi parimal viisil. Sest nad on need, kes on teie kaitse ja hoole all. Kartke Jumalat naiste osas.“
„Inimesed! Usklikud on vennad. Ühelgi inimesel ei ole lubatud süüa oma venna vara, kui ta ei ole saanud selleks tema täielikku nõusolekut. Jumal on andnud igale õiguse omanikule tema õiguse (Koraanis).“
“Ärge minge pärast mind eksiteele ja ärge hakake üksteist tapma. Ma jätan teile midagi sellist, millest kinni hoides te ei satu eksitusse ega valele teele: see on Jumala raamat ja Tema prohveti sunna.”
„Inimesed! Teie Issand on üks, teie esivanem on üks. Te kõik olete Aadama järeltulijad, ja Aadam on loodud mullast. Jumala silmis on teist kõige väärtuslikum see, kes teda kõige rohkem kardab ja austab. Araablasele ei ole mitte-araablase ees mingit eelist – välja arvatud jumalakartus.“
Pärast jutluse lõppu ütles meie prohvet (õnnistagu teda Jumal) sellele tohutule rahvahulgale, kes tema ees oli:
„Inimesed! Homme küsitakse minult teie kohta, mida te ütlete?”
küsis ta. Sahabed vastasid:
“Me tunnistame, et sa oled edastanud Jumala sõnumi, täitnud oma prohvetlikku ülesannet ning andnud meile oma viimse tahte ja nõuanded.”
ütlesid nad. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) tõstis oma õnnistatud nimetissõrme taeva poole, seejärel pööras selle koguduse poole ja langetas selle kolm korda, öeldes:
“Ole tunnistajaks, oh Issand! Ole tunnistajaks, oh Issand! Need, kes siin on, andku need sõnad edasi neile, kes siin ei ole.”
(8) ütles.
Nagu näha, alustas prohvet (õnnistagu teda Jumal) oma jutlust Jumala ülistamise ja kiitmisega:
“Eyyühennas: Oh, inimesed!”
Ta alustas hüüatusega, köites esmalt kuulajate tähelepanu, ja seejärel pöördus kogu maailma poole.
See jutlus puudutab islami põhilisi teemasid,
Jahiliyyah-ajastu kommete kaotamine, võrdsus, vabadus, veritasud, intress, usaldus, eriti inimõigused, abieluõigus, abikaasade õigused, testament, sugulus, abielurikkumine, võlg ja käendus.
on üsna oluline, kuna käsitleb selliseid juriidilisi küsimusi.
Prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) see jutlus ei olnud tavaline jutlus, mis oli mõeldud ainult moslemitele, vaid ajalooline jutlus, mis hõlmas kõiki inimesi, ja see on ka
See on inimõiguste ülddeklaratsioon.
Jutluses 7-8 kohas esinevad ja lõike algust moodustavad
“Ey nâs: Oh, inimesed!”
See sõna rõhutab selle jutluse või deklaratsiooni universaalsust, st selle kohaldatavust kõigile inimestele. Sest selle sõnaga pöördus prohvet (õnnistagu teda Jumal) mitte ainult tema juures viibivate moslemite poole, vaid ka seal mitteviibivate mitte-moslemite, isegi uskmatute, Jumalat mitte tundvate inimeste poole. Sest…
“nina”
Sõna on absoluutne, hõlmates nii usklikke kui uskmatuid, moslemeid kui mitte-moslemeid, mehi kui naisi, kohalolijaid kui mitte-kohalolijaid; lühidalt, kõiki mõistusega olendeid. Seega ei olnud see sõnum mõeldud ainult neile, kes sel päeval kohal olid, vaid see oli avalik üleskutse kogu maailmale. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) võttis kohalolijatelt lubaduse, et nad võtavad vastu ja kuulutavad tema poolt kuulutatud põhimõtteid. Ja kolm kuud hiljem ta suri. (7)
Prohvet (õnnistagu teda Jumal) soovitas selles kõnes mitmeid sotsiaalseid reforme. Keelati igasugune vaeste ärakasutamine rikaste poolt, kaotati intress laenatud rahale. Meestele kästi kohelda oma naisi hästi, sest nad on nende elukaaslased ja abistajad, ning kaotati täielikult rassilised ja rahvuslikud erinevused. Araablane ei ole parem kui mitte-araablane, sest kogu inimkond kuulub tegelikult ühte rassi. Lisaks kuulutati elu, vara, au ja väärikus pühaks.
Prohvet Muhamedi (rahu olgu temaga) hüvastuskõne oli justkui islami usu kokkuvõte. Iga teema käsitles suhet Jumala, inimese ja teiste olendite vahel. Inimesi peeti võrdseks, nagu kammi hambaid. Inimese enesele, elule, varale, mõtetele ja kõigele muule oli tagatud puutumatus. Kokkuvõttes taastas see kõne inimeste kaotatud õigused.
Hüvastijätukõnes juhiti lisaks muudele teemadele tähelepanu eelkõige järgmistele punktidele, mis on äärmiselt olulised nii indiviidi kui ka ühiskonna elus:
1.
Igaühe elu, vara ja au on vägivalla eest kaitstud.
2.
Kellelgi pole õigust kellelegi kahju teha.
3.
Kõik moslemid on vennad.
4.
Kõik võlad makstakse tagasi ja võetud laenusummale ei lisandu mingit lisatasu (intressi).
5.
Veritasude ja omakohus on keelatud.
6.
Naised on meeste elukaaslased, seetõttu on kästud neid hästi kohelda ning on ette nähtud, et neil on nagu meestelgi isiklikud õigused varale ja omandile.
7.
On märgitud, et inimesed on võrdsed, olenemata nende rassist ja nahavärvist.
8.
Abielurikkumine ja muud käitumisviisid, mis kahjustavad perekonna- ja ühiskonnaelu, on keelatud.
9.
Koraan on inimestele usaldatud pärand, millest neil soovitatakse kindlalt kinni hoida.
10.
Selgitati välja päevade, kuude ja aastate arvutamine, mis oli enne islami aega araablaste seas vaidluse all. Keelati mõnede kuude kuulutamine lubatuks ja mõnede kuude keelatuks omakasu eesmärgil ning nende järjekorra muutmine. Aasta pikkuseks määrati kaksteist kuud. Lisaks viidati Mekka ja selle ümbruse pühadusele.
11.
On rõhutatud, et usaldatud asjad tuleb kindlasti nende omanikele tagastada.
Jäätusekõne toodud väärtused inimõiguste seisukohast on ilmsed.
See on toonud kaasa mitmeid usulisi, teaduslikke, sotsiaalseid, administratiivseid, poliitilisi ja perekondlikke õigusi ja kohustusi. Selle jutluse tähtsust sotsioloogilisest ja ajaloolisest vaatenurgast ei saa eitada. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) on selles kõnes hävitanud kõik džahiliyyah-perioodi kombed ja traditsioonid ning teatanud oma otsuseid õiguste ja kohustuste kohta, millest igaüks on omamoodi revolutsioon.
Sel päeval, mil see kõne peeti, pöördus islam oma täies jõus ja hiilguses maailma poole, kuulutades, et pime ja ekslik ajastu on möödas ja lõppenud.
Hüvastijätukõne,
inimese õigused
632
kui ta seda kunagi kogu maailmale nii kuulutas, siis täna lääneriigid inimõigusi…
1215
aastal, mil inglased selle enda jaoks vastu võtsid
Magna Charta Libertatum (Suur Vabaduskiri)
See leping ei reguleeri aga otseselt suhteid kuninga ja kodanike vahel, vaid sisaldab rida õigusi ja kohustusi kuninga ja lordide vahel, kes esindavad kodanikke. Hiljem, 1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga, tõusid esile inimõigused ja avaldati inimõiguste deklaratsioon. Lõpuks, Ühinenud Rahvaste Organisatsioon…
1948. aasta
aastal valminud
Inimõiguste ülddeklaratsioon
on saanud oma lõpliku kuju. Kuigi inimõiguste juured ulatuvad aastasse 1215, tõstatas hüvastijätukõne selle teema juba 583 aastat varem. Sellest vaatenurgast on hüvastijätukõnel ka ajalooline väärtus. (9)
Kahtlemata on ka hüvastijätukõne dokument, mis on avaldanud mitmekülgset mõju tuleviku õigus-, poliitika- ja haldusmaailmale. Eriti moslemid, kes peavad oma elus prohvet Muhamedi (asm) eeskujuks, näevad tema jälgi igal alal. Selle näiteid on võimalik näha õigus-, majandus- ja poliitilistes valdkondades. Kui seda hoolikalt uurida, siis on selge, et poliitiline protokoll-käskkiri, mille Hz. Ali (ra) saatis Egiptuse kubernerile Malik b. el-Haris el-Ešterile oma kalifaadi ajal, on koostatud prohvet Muhamedi (asm) hüvastijätukõnest inspireerituna. (10)
Sooviga elada armastuse tähe all, maailmas, kus inimesed austavad üksteise õigusi ja seadusi…
Allmärkused:
1. Viigipuu, 4.
2. Al-Baqarah, 30.
3. Alâuddin Ebû Bekir b. Mesûd Kâsânî, Bedâıus-Sanaii, Liibanon, 1974, kd. 7, lk. 100.
4. Kâmil Miras, Tecrid-i Sarih tõlge ja kommentaar, D.İ.B. väljaanne, kd. 10, lk. 396.
5. Prof. Dr. Muhammed Hamîdullah; Islami prohvet, (tõlk. M. Said Mutlu) Istanbul, 1966, kd. 1, lk. 175.
6. Pärand, vanus, u. 10, lk. 396.
7. Prof. Dr. Hayrettin Karaman, Võrdlev islami õigus, Istanbul, 1978, kd. 1, lk. 46.
8. Täieliku teksti saamiseks vaata: Kâmil Miras, eespool nimetatud teos, kd. 10, lk. 397-399; Prof. Dr. Muhammed Hamîdullah, eespool nimetatud teos, kd. 1, lk. 175-177; Diyanet İlmî Dergi, kd. 28, nr. 1, lk. 3-6.
9. Prof. Dr. Osman Eskicioğlu, Õigus ja inimõigused islami õiguse vaatenurgast, İzmir 1996, lk. 255, 256, 262, 263, 265, 269, 271.
10. Ahmet Gürkan, Islami kultuuri mõju Lääne tsivilisatsioonile, Ankara 1975, lk. 333.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
