Lugupeetud vend/õde,
Ühel päeval oli Kõigevägevama Sõnumitooja, meie Issand, koos nendega, kes olid tuntud oma ägeda vastuseisu poolest islamile ja moslemitele.
Velid ibn Muğire, Utbe ibn Rebîa, Ümeyye ibn Hâlef
Ta rääkis paljudele Kureiši ülikutele, jutustades neile usust ja Koraani tõdedest.
Aeg-ajalt, et hoida kuulajate tähelepanu ja tagada, et nad kuulavad,
“Kuidas, kas pole ilus?”
nii ta küsis.
Siis ilmus välja üks õigusearmastaja. See mees, kes oli küll vaene, kuid vaimult rikas, oli Hz. Hatice’i onu poeg, üks kaaslastest.
Abdullah ibn Umm Maktum
Ta oli pime ega saanud aru, kellega prohvet rääkis.
“Oo, Jumala Sõnumitooja, juhenda mind, õpeta mulle Koraani lugemist, õpeta mulle midagi sellest, mida Jumal sulle on õpetanud.”
ütles ta.
Kuna ta ei mõistnud, et prohvet oli oma tähelepanu koondanud Kureiši ülikutele, et neile islamit selgitada, kordas ta seda soovi mitu korda.
Prohvet oli sellest olukorrast väsinud ja häiritud. Ta ei pööranud talle erilist tähelepanu, sest ta võis alati tulla ja temalt islami kohta kõike õppida. Kuid ta ei pruukinud enam kunagi saada võimalust sellisel viisil kokku tulla Kureiši paganate ülikutega. Nende islami vastuvõtmine või vaenulikkusest loobumine tähendas Kureiši täielikku pöördumist islami usku.
Just sel põhjusel oli meie Prohvet, auväärne Fahr-i Âlem, häiritud tähelepanu hajutamise katsest. Ja ta väljendas seda ka loomulikult.
Kui Jumala Sõnumitooja oli lõpetanud oma kõneluse Kureiši ülikutega ja hakkas tõusma, tuli ilmutus. Ta sulges silmad ja langes sügavasse mõttesse. Ilmutati Abese suura.1
Selles suuras räägitakse prohveti käitumisest järgmiselt:
“Kui pime tema juurde tuli, ta nägu krimpsutas ja ära pöördus. Kust sa tead, ehk ta puhastub oma pattudest? Või võtab ta õpetust ja see talle kasuks tuleb? Aga kes õpetust ei vaja, selle poole sa pöördud. Sina ei vastuta selle eest, et ta oma eituse ja mässu räpasusesse jääb. Aga kes sinu juurde jookseb ja Jumalat kardab, selle sa unustad. Ära seda tee! See Koraan on õpetus. Kes tahab, võtab sellest õpetust.”
2
Jah, nende inimeste, kes ei soovi oma südameid usuga puhastada, kes ei taha Koraani kuulata ega sellest kasu saada, ei ole kohustus islamisse astuda ega oma hinge puhastada. See ei ole prohveti vastutus. Tema ülesanne oli vaid islamit õigesti edasi anda. Kuid pöörata selg moslemile, kes avaldab soovi tõde ja õigust õppida, mitte õpetada talle tundmatuid tõdesid, mitte vastata tema soovile – just see nõuab hoiatust.
Kõigeväeline Jumal ütles sellega seoses ilmutatud pühades salmides sisuliselt järgmist:
“Sa jätad maha selle, kes on küll nägemispuudega, aga kellel on avatud kuulmine ja südamesilm, kes on juhatuse armastaja, ja tegeled nendega, kellel on küll nägemine, aga kelle südamesilm on pime, kes ei taha kuulata tõde ja kes on enesega rahul!”
3
Pärast seda sündmust ja hoiatust kohtles Jumala Sõnumitooja Abdullah ibn-i Ümmi Mektûmi iga kord, kui teda nägi, lahkelt ja heldelt, küsides, kas tal midagi vaja on, ja
“Tere, sina, kes sa oled põhjustanud mu Issanda mulle etteheiteid ja hoiatusi!”
4
ütles ta talle komplimendi.
Allmärkused:
1. Ibn Hišām, Sīra: 1/198; Ibn Sa’d, Tabakāt 4/208-209; Tirmizī, 2/232.
2. Abese suura, 1-12.
3. Hamdi Yazır, Hak Dini, Kur’ân Dili: 7/5576.
4. Ibn Sa’d, Tabakāt, 4/209; Ibn Kesîr, Tafsīr; 4/470-471; Hamdi Yazır, Tafsīr, 7/5571.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
