Lugupeetud vend/õde,
Inimene on islamis kõige väärtuslikum olend universumis. Ta on olend, kes oma mõtlemisvõimega paneb imestama iga mõtleva inimese, olend, kes on kirjutatud võimsa sulega. Inimene on olend, kelle süda suudab elada jumalikku ülistust, mis ei mahu universumisse, usus ja armastuses. Ühelt poolt on inimene vastutav Kõigekõrgema Looja käskude ees, armastus keeb tema hinges, teiselt poolt on ta vaba kasutama oma mõistust ja tahtejõudu.
Kuna inimene on mõistuse ja tahtega olend, on ta oma potentsiaalsete väärtuste poolest inglitest kõrgemal. Inimese ülemuslikkus inglite ees seisneb tema tunnetusvõimes, võimes asju nimetada. Seega ei ole inimest inglite ees ülemaks tegevaks teguriks mitte jumalateenimine. Kui ülemuslikkus seisneks jumalateenimises, oleksid inglid ülemad, sest nende jumalateenimine oli suurem kui Aadama oma.
1
individuaalne vastutus jumaliku käsu ees;
2
inimene on ka kollektiivset vastutust kandev olend, isegi hoiatuse ees…
Inimene, liikumise tahe, mis ulatub ühest orgaanilisest tilgast Jumalani…
Kui kaunilt on seda kirjeldanud Hz. Ali (ra):
“Mure on sinus, aga sa ignoreerid seda.”
Sa ei saa vist aru, aga ravim on ka sinu sees.
Sa pead ennast tühiseks olendiks,
Ometi on ‘kõige suurem universum’ sinusse kokku pakitud.”
Kui kaunilt on İbrahim Hakkı (rahmet olgu talle) kokku võtnud Hz. Ali (ra) selle ütluse:
“Ära arva, et oled vaid keha, kui oled oma olemusega mahutunud kogu universumisse,”
Tule südamest, sest sina oled maailma hing.”
Kui ta ei tunne oma südametunnistuses selle koorma raskust, mis talle usaldatud on, siis on ta ka kõige viletsama saatuse kandidaat. See ongi Koraani sõnum:
3
Seega, kui ta oma vastutustundetu ja hellitatud käitumise tõttu lüüa saab, on ta ka määratud inimeste poolt ametist tagandatuks.
Ta hindab inimest mitte tema nahavärvi, rassi või päritolupiirkonna järgi, vaid tema südames peituva headuse ja selle väljenduse, ehk moraali järgi. Seetõttu pöördub ta tema poole mõnikord kui “bazendiye” ja mõnikord kui “diye”.
Ta ei ole seda mingi kindla ajaperioodiga piiritlenud. Koraan kirjeldab inimest kõigis oma suuraates vastavalt tema erinevatele võimetele. Isegi kui Koraan räägib universumi sündmustest, ei tee ta seda eesmärgiga esitada füüsikalist või astronoomilist tõde. Siingi on tema peamine eesmärk rõhutada seost.
Koraani järgi on kõik inimesed pärit mullast ja loodud “ühest hingest”. Sellega seotud jutustuste alusel rõhutavad islami õpetlased, et inimeste alge on sama, öeldes, et Jumal võttis inimest luues mulda igast piirkonnast, valget, musta, kollast, punast… Ta segas kokku igat värvi mulda ja lõi nii inimese. Nii ühendas ta rassilised, nahavärvi ja piirkondlikud erinevused “inimese identiteedis”.
Jumal Kõigekõrgem on selle kohta öelnud järgmist:
4
See tähendab, et me tunnistame Jumalat ainsa valitseva jõuna nii kogu universumis kui ka iseendas, ning me loome Temaga vaimse sideme. See tähendab, et inimene vabaneb oma uhkusest, egost ja illusioonist oma võimust.
Selleks, et inimene suudaks õigel teel komistamata edasi liikuda, nõuab ta enese, oma järglaste, vara, usu ja mõistuse kaitsmist.
Elu austamine on üks islami moraali olulisemaid põhimõtteid. Kuid elu ei ole libisemine tühjal pinnal. See ei ole mängimine maailmaga, et inimene saaks oma naudinguid. Elu on paljude ilusate asjade algus, teadmine, lootmine, armastamine, imetlemine; väärtuse loomine inimkonna hüvanguks.
See on pitser, mis kinnitab kuulumist Kõigeväelisele. Inimene, kes on kaotanud usutunde, on nagu märgistamata ese, mille päritolu pole teada. Selles mõttes saab Koraani üleskutse inimesele lühidalt kokku võtta järgmiselt:
“Kallista oma süda õiglusele ja pühenda oma olemus usule, pööra oma nägu Tema poole. Vaata imestusega Jumala loomingule. Pane tähele, Jumala loomingul pole hinda, selle tühjuse täitmiseks pole alternatiivi. Ära seda tõde väänuta. Sest kui see võime kaob, ei saa sa seda enam ühegi oskusega parandada.”
Koraan nõuab, et inimene tunneks oma Loojat, tunneks iseennast ja puhastaks oma hinge kurjusest, et olla Loojale vääriline. Selleks ootab ta vastuseid küsimustele, mis võiksid kokkuvõtlikult väljendada eksistentsi eesmärgi metafüüsilist mõõdet. Et neid küsimusi eksimatult vastata, õpetab ta meile elu kolmepoolset olemust:
See tähendab, et kuiv ja formaalne praktika tuleb muuta vaimseks omaksvõtmiseks. See tähendab, et inimene peab oma usku ja jumalateenistust kandma armastuse valdkonda, unustamata hetkekski, et ta on Jumala järelevalve all.
See on vabanemine igasugusest ahnusest. Sest olgu millised tahes, ahnused on ahelad, mis on pandud inimese jalgadele, kes püüab jõuda “Absoluudini”. Nendega ei saa Jumalani jõuda. Kui Mooses (a.s.) valmistus Jumalaga kohtumiseks,
5
Ta oli saanud jumaliku ilmutuse osaliseks. Inimese teekond Jumala juurde on võimalik vaid “jalatsite” ehk oma kirgede, viha, süüdistuste, ihade ja maiste asjade külgetõmbe eemaldamisega.
taotleb ajutiste naudingute ja ihade saavutamist, õiguse saavutamist. Ühe neist funktsioneerimine ilmneb inimese tahte tulemusena:
6
Mevlana võrdleb ihade ja mõistuse ning hinge vastandlikkust Mecnuni tegelemisega kaameliga.
“Ühel päeval kohtas Mecnun kaamelit. Ta hüppas selle selga, haaras ohjadest kinni ja ütles: “Tule!” Kaamel vastas: “Mää!” Kui Mecnun poleks ohjadest kinni hoidnud, oleks kaamel ta peaaegu tagasi viinud ja Leylast eemale ajanud. Ta palus ja anus, aga ei midagi. Lõpuks tuli ta kaamelilt maha ja ütles: “Me mõlemad oleme armunud; sina oma poegadesse, mina Leylasse… Seega, sina oma teed, mina oma teed.”
Jällegi ütleb Mevlana; siin tuletab Mevlana meelde seda salmi, rõhutades, et nagu põrgu, ei tunne ka ihu himud küllastust.
See on jumaliku ilmutuse adressaat ja inimlike vooruste allikas. Nagu ütles Hz. Ali (ra), mõistus, mis on ilma religioosse mõistmiseta, ei ole mõistus; religioon, mis on kaugel mõistuse hoiakust, ei saa pidada religiooniks.
Erinevates jutustustes on öeldud, et Hz. Ali vend Hz. Cafer (ra) pälvis oma väärikuse ja iseloomu tõttu, nii enne kui ka pärast islamiusku, ingel Gabrieli kiituse. Nendes jutustustes on ka mainitud, et Prohvet (asm) kutsus Caferi enda juurde ja küsis temalt, miks ta oli saanud osaks Gabrieli (as) haruldasele kiitusele. Caferi vastus Prohvetile (asm) rõhutab mõistuse tähtsust hea ja kurja mõistmisel:
Ma ei ole seda suu sisse võtnud ei enne ega pärast islamit. Ma mõtlesin, et alkohol võtab minult ära mu suurima väärtuse, mu mõistuse. Või vähemalt nõrgendab mu mõistusejõudu. Samas ma pean oma mõistust kaitsma ja seda rohkem rakendama, et säilitada oma inimlikud väärtused.”
Ma ei ole kunagi Laraga huvi tundnud, sest teadsin, et ta ei tooks mulle mingit kasu ega kahju. Ma ei ole elus kuritegu sooritanud, sest ma ei saaks leppida sellega, et seda mu perekonnale tehtaks. Ma ei ole seda kunagi öelnud, sest ma pidasin seda suurimaks inetuseks.”
Tal on kindlad mõõdupuud. Ta ei eksita nii kergesti kui tunded, vaid suudab inimest, kes on ennast kaotanud, tagasi õigele teele tuua. Ta suudab inimesi vabastada oma ihade küüsist ja kujuteldavate hirmude vangistusest. Ta õpetab austama õigusi. Ta mõistab, millised teod on vooruslikud ja millised mitte.
Amaya puhul ei saa väita, et mõistus üksi on piisav. Mõistus üksi on vaid esmalt inimolendile, kes elab oma tunnetega, pähe pannud “inimlikkuse krooni”, mida Koraan nimetab “ahsen-i takvim” (kõige kaunim kuju).
Sest inimene saab tõelise päikesevalguse kätte vaid sel viisil. Alles siis saab inimene õnnelikuks, nähes asju nende tegelikul kujul. See peaks olema ka prohvet Muhamedi (asm.) palve tähendus.
Inimese, kes väidab end mõtlevat puhta mõistusega, peas keerlevad ikka ja jälle jäigad mõttemallid. Ta hindab head ja kurja ühtse mõõdupuuga, vaatab ümbritsevat vaid ühest vaatenurgast ja reageerib negatiivselt kõigile, mis sellele vaatenurgale ei vasta. Ta tahab, et kõik vastaks tema enda himude ja ihade poolt määratud mõõdule. Sest südametunnetusest puudust tundev mõistus ei ole enam mõistus, vaid himu. Selline inimene, kes oma himudele niimoodi järele annab, muutub sallimatuks fanaatikuks, kes on kaotanud sallivuse aluse.
Ta teeb 7 hoiatust.
Kõike selle tegelikus valguses näha on seotud olemasolu vaatlemisega Jumala mõttega. Sest;
Mõistuse ja usu abielust sünnib päike, mis annab mõistusele tähenduse. Tegelikult on mõistuse ülesanne viia oma valdaja armastuse piirini. Mõistus ei saa kaugemale minna. Kui armastuse päike tõuseb, annab mõistuse latern oma koha armastuse sädelevale valgusele; “käi edasi, sest väljak on nüüd sinu oma,” ütleb ta. Nii tähistab mõistus võitu, et on viinud inimese oma Loojaga kokku. Ja nii saab teoks “uskliku taevaminek”. Ja nii saavad need, kes on armastuse vangid vooruste maailmas, oma täieliku vabaduse. Ja nii saavad “armastajad”;
“Ma kõnnin üksi, üksi”
Armastus on mind värvinud, kallis.
Ei ole ma ei tark ega hull.
Vaata, mis armastus minuga tegi.”
nad püüavad oma õnne lauluga väljendada.
Fuzuli, saades inspiratsiooni 8. salmist, hüüatas justkui naljatades järgmiselt:
“Seda valu, mida mina kannatan,
Kui sa paneksid selle Baîri pähe,
Võta uskmatu põrgust välja.
Güler, piinajatega mängib.”
Minu armuvalu on nii raske, et kui sa selle kaamelile selga paneksid, siis see armuvalu sulataks ta ära, teeks ta niidiks, nii et ta mahuks nõelasilmast läbi. Siis avanevad ka uskmatule taevaväravad ja tema soov põrgust välja tulla võetakse vastu. Ta hakkab rõõmust ja mängust naerma, sest ta on saanud põrguelanikust paradiisielanikuks.
Kuigi rõõmud on mööduvad, on armastus püsiv. Iha ei taha armastust. Sest armastus on kannatuse sõber. Armastaja on kannatav inimene. Kuid tuleb öelda, et kuigi armastaja välimus on tuli, on tema sisemus paradiis ja ilu. Kuigi ta silmad on pisarais, on tema süda pidu ja rõõm.
Inimese keha, kelle süda on täis jumalikku armastust, tunneb rõõmu jumalateenistusest. Armastusest sündinud püüdlikkus muudab raskused teenimise teel naudinguks:
“Kui armastajad peavad Dost’i viha tulele vääriliseks,
“Olgu ma siis ahne, kui ma Kevseri allikat vaatan.”
Kui inimene püüab seda armastust ja alistumist saavutada, ei pööra ta enam tähelepanu tühistele asjadele. Ta võtab vastu nii Tema poolt tulevaid õnnistusi kui ka karistusi tänulikkusega.
Ibrahim Havas pidas isegi Hızırı (islami müütides surematu prohvet) tühiseks.
“Teel olles tuli mulle Hızır vastu; ütlesin. Ta küsis põhjust; ütlesin.”
Seega võib öelda, et inimese suhe religiooniga ei tohiks piirduda vaid formaalsete reeglite jäiga järgimisega. Kui nii juhtub, kaob armastus, mis on meie usuelu tuumaks. Religioon muutub vaid surnud reeglite kogumiks. Religiooni ei tohiks lahutada inimese hingelisest olemusest ja siirusest.
Religiooni hing on armastuse elamine. See on jõud, mis viib südametunnistuse igaviku rahuni. See on tuul, mis puhub meie tahtele liikumisvõime. Religioosne tegu on armastuse tegu. Sest igaviku rahu seisundi nimi on armastus.
See kord on sisemise kogemuse väljendusvorm, mille aluseks on inimene. Selles korras on kõige olulisemal kohal austus inimese vastu. Nagu ülalpool selgitasime, on inimene liikumise tahe, mis lähtub ühest tilgast orgaanilisest ainest ja ulatub Jumalani. Seetõttu on islamis kõik “inimese” jaoks. Koraanis on absoluutses mõttes deklareeritud, et inimene on kalif, ilma mingi eristuseta, mis seda näitab.
Selle artikli viimases osas toome mõned näited prohveti (õnnistagu teda Jumal) armastusest, austusest ja sallivusest:
„Ühel hetkel istusime mošees. Kuulasime Prohveti (õnnistagu teda Jumal) kõnet, mis kõiki vaimustas. Siis tuli üks beduiin. Ta kuulas Prohvetit natuke aega. Aga ilmselt oli tal häda, sest ta tõusis üles ja hakkas mošee nurgas urineerima. Rahvas hakkas tema poole tormama. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) ütles: „…“ Siis kutsus ta mehe enda juurde ja ütles: „…““
Seejärel käskis Jumala Sõnumitooja mõnel koguduseliikmel ämbriga vett tuua ja sellega paika puhastada.
Kui Prohvet (õnnistagu teda Jumal) oli valmis kellegi matusepalvet pidama, hakkas Hz. Ömer (ra) tooma näiteid tema poolt sooritatud kuritegudest. Kui Prohvet (õnnistagu teda Jumal) pöördus koguduse poole ja ütles: „…“, vastas keegi: „…“. Seejärel pidas Prohvet (õnnistagu teda Jumal) mehe matusepalve ja saatis ta ka hauda. Siis kutsus ta Hz. Ömeri ja ütles: „…“.
Ka prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) hüvastijätukõne on täis universaalseid inimväärikuse põhimõtteid:
Prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) vestlustel osales kord juudi noormees. Ühel hetkel teda enam vestlustel ei nähtud. Kui prohvet (õnnistagu teda Jumal) küsis, öeldi talle, et ta on haige. Seepeale läks prohvet (õnnistagu teda Jumal) koos mõne kaaslasega noormeest külastama. Noormees oli surmaheitluses. Kui ta nägi prohvetit (õnnistagu teda Jumal), rõõmustas ta ja tahtis püsti tõusta, et talle austust avaldada. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) küsis tema käekäigu järele ja püüdis talle julgust anda. Ühel hetkel soovitas ta noormehel, kuna ta soovis usuga Jumalaga kohtuda, lausuda usutunnistuse. Noormees oli nõus, kuid kartis oma isa. Isa oli ka mõjutatud prohveti (õnnistagu teda Jumal) inimlikust ja austavast käitumisest ning pöördus oma poja poole: Selle peale lausus noormees usutunnistuse ja andis kohe seejärel oma hinge. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) ütles:
Kui möödus matuserongkäik, tõusis prohvet (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) püsti. Tema kaaslased vihjasid oma imestusele prohveti käitumise üle. Prohvet reageeris ja ütles:
Inimlikkus, inimese eneseteostuse püüdlus, puhtale loomusele vastava elukorralduse tagamine, inimeste võõrandumise vältimine oma loomupärasest olemusest, armastus, austus, sallivus – need väärtused, mida võib pidada jumaliku armastuse ilminguteks – on võimalikud vaid pere-, ühiskonna- ja isiklikus elus. Seetõttu peab meie usuelu olema elav. Kui me eirame seda loomupärast tunnet ja otsime selle tühjuse täitmiseks muid alternatiive, ei vii see muule kui inimlikkuse piiride ületamisele. Sellisel juhul jäävad konfliktide lahendamise viisideks vägivald, vaenulikkus, viha ja toorjõud. Ja kahjuks ei saa inimene, kes on loodud selleks, et saavutada õnne nii selles kui ka järgmises elus, seda õnne saavutada, vaid see jääb vaid kirjapandud sooviks.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
