Lugupeetud vend/õde,
Koraan nimetab jumalakartlike ehk vaga usklike inimeste puhul nende suurimaks omaduseks usku nähtamatusse.
„Need, kes usuvad nähtamatusse…”
(Al-Baqarah, 2:3)
Meie suured teadlased, kes on tõlgendanud seda salmi, annavad uskumatule usule kahesuguse tähenduse.
Esiteks,
„Nad usuvad nähtamatusse; see tähendab, et nad usuvad, kuigi nad seda ei näe, mõistuse ja pärimuse abil järeldusi tehes, see tähendab, tõenditele tuginedes.“
Teine on aga,
„Nad usuvad ka siis, kui neid ei ole kohal; see tähendab, et nad usuvad Jumalasse ja Tema Sõnumitoojasse (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) mitte ainult usklike keskel, vaid ka siis, kui neid ei ole kohal, erinevalt silmakirjatsejatest.“
Sõnal “gayb” on kaks erinevat tähendust:
Esiteks,
On olemas olukorrad, sündmused ja maailmad, millest me midagi ei tea, vaid mida teab üksnes Kõigeväeline Jumal, ja need ei ole usu teemaks. Usk ei käi selle nähtamatu kohta, vaid selle nähtamatu kohta, millest annab teada üllas Koraan ja mida selgitab üllas Prohvet (õnnistagu Jumal teda) ning mille olemasolu kohta mõistus suudab tuua mõningaid tõendeid.
„Meie arvates tähendab „gāib“ mitte nähtamatut, vaid nähtamatuks jäävat. Meie usume mitte tõenditeta gāib’i, vaid tõenditega gāib-i.“
(vt. Hak Dini Kur’an Dili, vastava salmi tõlgendus)
“Usk nähtamatusse”
kui seda mainitakse, tuleb esimesena meelde,
See on usk Allahi ja teistesse usukäskudesse.
Need on kõik nähtamatud asjad. Esmapilgul võib tekkida mõte, et usk prohvetitesse (rahu olgu nendega) ei ole usk nähtamatusse. Kuid veidi järele mõeldes saab selgeks, et prohvetite (rahu olgu nendega) nähtav külg on nende teenimine. See püha prohvetlik ülesanne, mis sellele teenimisele rajaneb, on aga nähtamatu. Kui see nii ei oleks, siis oleksid kõik inimesed, kes nendega samal ajal elasid ja neid nägid, usklikud. Usk raamatutesse on samuti selline…
Uskumise esimene samm on südamega kinnitamine. Selle kinnitamise algus on mõistmine. Viis meelt aitavad mõista, mõistmine aitab uskuda. Inimesed, kes piirduvad vaid viie meelega ega suuda neid ületada, ei ole tegelikult loomariigist vabanenud. Tundmine ja teadmine on loomade valdkond; oma tunnete allutamine mõistusele, mõistmine, arusaamine ja lõpuks uskumine on aga inimese ülesanne.
Inimene jagab looma võimet vaadelda viljapuud. Tema kõrval jalutav koer suudab seda sama teha. Kuid inimene suudab mõista, et selles puus töötab imeline tehas, et lehtedes toimub fotosüntees, et need viljad on valminud kogu puust, isegi kogu universumist, läbi imbumise teel. Koer on neist tähendustest kaugel.
Usklik, kes näeb puus jumalikku lauda, mis on tarkusega loodud teadvusetust universumist, ja selle vilju kui jumalikke ande, mis on armu ja heldusega sellelt karmilt laualt võetud, ning kes näeb selle laua taga halastust ja kaastunnet ning tänab oma Loojat, on eelmisest mehest palju kaugemal, kui on loom inimesest. Seepärast, absoluutses mõttes…
“inimene”
kui öeldakse, et usutakse nähtamatusse
“usklik”
tuleb meeles pidada.
„Õnnistuses ilmneb armastus; tunda on Halastaja heakskiitu. Kui sa õnnistusest armastusse jõuad, leiad Õnnistaja.“
(Sõnad, Seitsmeteistkümnes Sõna)
Need, kes usuvad nähtamatusse, ei upu õnnistustesse, vaid tunnevad Õnnistuse Andjat, seda, kes õnnistuse annab. Nad ei takerduda tagajärgedesse, vaid tunnevad ja teavad Põhjustajat, Loojat. Need aga, kes ei usu nähtamatusse, on nagu putukas, kes roomab ringi taldrikute, raamatulehtede või tehaseosade vahel, ega saa sellest maailmast ja selle sisust tõeliselt kasu, vaid raiskavad oma elu.
Koraan õpetab mitmetes oma salmides inimest mitte uppuma “mahsusât”iks nimetatavasse meelte maailma, vaid vaatama “makulât”i ehk tarkuste maailma. Näiteks:
Ğāšiya suuras kästakse inimestel vaadata kaamelite loomist, taevast, mägesid ja maad. Muidugi mitte looma ega uskmatu pilguga, vaid uskliku pilguga.
„Kas need inimesed ei vaata siis kaamelit, kuidas ta on loodud, ja taevast, kuidas ta on üles tõstetud, ja mägesid, kuidas nad on püstitatud, ja maad, kuidas ta on laiali laotatud!“
(Al-Ghashiyah, 88/17-20)
Jättes salmide sügavad tähendused meie õpetlaste väärtuslikele tõlgendustele, viitan ma lühidalt vaid sellele vormilisele sarnasusele, mis meile mõtisklemiseks pakutud olendite vahel esineb.
Kes on see, kes tõstab kaamelil küüru seljale, see on ka see, kes tõstab mäed maa seljale nagu küürud. Ka taevavõlv meenutab täielikult küüru. Küür, mis tõuseb meie nähtamatu maailma mineviku ja tuleviku vahel…
Ayetis juhib inimese pilgu esmalt kaamelile, seejärel taevasse, siis mägedele ja lõpuks maale. See järjekord on minu arvates erakordne retooriline ime… Tõmmake kujuteldav joon inimese silmast kaameliküüruni, sealt taevasse; seejärel laske see joon mäele ja ühendage see mäelt maaga. Teie ette ilmub teine küür või mõni muu kuju.
Sõna “Neml” tähendab “sipelgas” ja see on ka 27. suura nimi Koraanis.
“Sa näed mägesid paigal seisvatena, nagu oleksid nad külmunud, ometi liiguvad nad nagu pilved.”
(An-Naml, 27/88)
nii on kästud.
Kuna küüruliikumine tähendab kaamelite liikumist, siis see salm annab 1400 aastat varem teada, et maailm ei ole paigal, vaid liigub.
Nagu need ja paljud teisedki salmid, õpetavad need inimest mõtlema teosest selle tegijale, ehk teose loojale, ning mõtisklema omaenda mina ja maailma üle tarkuse ja õppetundidega. Need, kes on selle õppetunni Koraanist omandanud, usuvad nähtamatusse. Nad ei sure nagu hooletu beduiin, kes ei ole oma kaamelit korralikult vaadelnud, ega ka nagu uskmatu astronoom, kes ei ole taevast mõtisklenud enne maa pealt lahkumist.
Jumalaga ühenduses olijad, Kõigekõrgemat Jumalat
„nähtamatu ja nähtava teadja“
nimetatakse/tuntakse kui.
Nähtamatu ja nähtav
Sellele on pakutud mitmeid selgitusi. Kõik on ilusad, kõik on õiged. Mõned isikud kasutavad sõnu “varjatud” (gayb) ja “ilmselge” (šahadet). Mõned isikud aga nimetavad gaybi…
“ainult Jumalale teadaolev absoluutne nähtamatus”
nagu aru saades,
šahada
ka
“kõik tõed, millest inimesed saavad teadlikuks nii oma tunnete kui ka teadmiste ja mõistuse kaudu”
nende hinnangul on see selline.
Peatugem korraks esimese tähenduse juures:
Nähtav ja nähtamatu maailm on inimeses kokku koondunud miniatuursetena. Aju on nähtavast maailmast, kuid selles tegutsev mõistus on nähtamatu instrument. Samuti on südame aine nähtavast maailmast, kuid selles peituv usk, armastus, hirm, kaastunne, halastus – kõik see on nähtamatu…
Üles-alla liikuv käsi on tunnistuse maailmast; paisuv ja rahunev tunne on aga nähtamatu maailmast. Kõhu seedimine on tunnistuse, mõistuse mõistmine aga nähtamatu maailma eraldi näited.
Inimese keha, mis on varustatud paljude jäsemetega, on nagu nähtamatu puu, millel on inimhing, mis on täis tundeid. Selle puu viljad on nähtavad tunnistuse maailmas. Kui kalligraafia kunstist sündinud palvekoht ilmub mošees, siis hingest keevav halastus valgub sõrmedest välja kui almus.
Hirm võtab näost värvi, närvilisus ajab näo punaseks ja kurbus toob silma pisarad.
Näiteid võiks tuua veelgi.
Üks Mesnevi-värss, mis neid tõdesid tabavalt väljendab:
„Maailmas varjab meie keha meie nägu. / Me oleme nagu meri, mis on kaetud õlgedega.“
Vaatame korraks ka välismaailma:
Keskel on magnet ja selle külge tõmmatud nael. Lisaks neile kahele on olemas ka mingi jõud, mida me ei näe ega suuda mõista. Seda nimetatakse
“tõmbejõud”
ütleme.
Teine stseen:
Ema, kes on oma lapse sülle võtnud, teda hellalt rinnale surub ja aeg-ajalt suudleb… Selles suudlemise hetkes näeb ta midagi enamat kui kahte lihast tükki – näeb nähtamatut jõudu. Ja sellele jõule…
“kaastunne”
ütleme.
Kui me vaatame lille, toimub eriline embuse sündmus. Silm on siin, lill on seal. Aga esimene on teise igas mõttes ümber haaranud. Seda nähtamatut sündmust nimetatakse ka…
“nägemine”
me nimetame seda.
Kui inimene iga päev nii oma sisemaailmas kui ka välismaailmas kogeb nii palju näiteid nähtamatust ja nähtavast, siis kui kummaline on, et ta eitab nähtamatut?
Kui soovite, võime koos sellele kummalisusele lühidalt analüüsi teha:
Aga mida näiteks eitaja eitab, kui ta eitab „ingleid“? Kas oma kätega, jalgadega? Kas oma kopsudega, maoga? … Ei… Aga millega see inimene siis eitab? Vastus: Oma mõistusega.
Seega eitab ta nähtamatut, kasutades selleks talle kingitud nähtamatut vahendit.
Kui näiteks kivid ja puud eitaksid nähtamatut, siis see oleks arusaadav, aga inimesele selline eitus ei sobi kohe üldse.
Need, kes ei usu sellesse materiaalsesse maailma, selle nähtamatusse, selle taha, on teadmatud, ja need, kes ei usu Jumalasse, kes on teadja kõigest nähtamatust ja nähtavast, on uskmatud. Teadmatuse teadmatus ja uskmatu uskmatuse tagajärjed on neile endile. Kahju on ainult neile. Ei teadmatus vähenda universumis ilmnevat teadmist ega uskmatuse ja mässu Jumala ülimuslikkust mingil moel kahjustada.
Need rahvahulgad, kes täidavad maailma, on nüüd surnute riigis. Aja möödudes siirduvad nad ükshaaval, vastavalt oma ajale, tunnistuse riiki. Ja need, kes on selles riigis, siirduvad aegamööda surnute riiki. Ent vaata, selles surnute riigis viibivate järeltulijate hulgas, kes praegu on täielikult ja igas mõttes surnute riigis, tuleb ka neid, kes pärast siia tulekut ei usu surnute riiki. Ometi olid nad just äsja seal ja varsti on nad jälle seal.
Lühidalt öeldes, seda nähtavat maailma juhitakse nähtamatust.
Kes tulevad, tulevad jumalikul tahtel, ja kes lähevad, lähevad samuti jumalikul tahtel.
Õnnis on see, kes enne lahkumist temasse usub ja tema käske täidab…
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
