Lugupeetud vend/õde,
Tabi’iini ajastul,
Kogu islamimaailmas oli sirgunud palju usuteadlasi ja hadith’i tundjaid.
Enamik neist olid mujtahid-tasemel õpetlased ja nad ei jäljendanud üksteist kunagi. Nad võtsid täielikult omaks need küsimused, milles Sahaba-i Kiram oli ühel meelel.
Kõik vestlused tabi’iini ajastul olid õnnistatud ja viljakad tänu prohvetliku valguse lähedale. Nende vestluste pidajate usk oli mägedest tugevam ja terasest kindlam. Nende südametunnistus oli puhas ja mõistus selge. Nii nagu Ashab-i Kiram Efendilerimiz olid ammutanud islami usu välist ja sisemist olemust prohvetlikust päikesest, nii järgisid ka nemad sama teed.
Kuid kaaslastevahelistes vaidlusküsimustes eelistasid nad seda arvamust ja seisukohta, mida pidasid tugevamaks ja oma ijtihadile (õiguslikule arvamusele) paremini vastavaks. Sahabede aluse saanud ijtihad-teadus jõudis oma haripunkti tabiini ajastul ja kujunes iseseisvaks teadusharuks.
See ajastu oli tänu mujtahididele tõepoolest teaduse ja hariduse kuldajastu. Selle ajastu haritlased pühendasid kogu oma energia teaduse ja hariduse arengule ja edendamisele, eriti ijtihad’i (islami õiguse tõlgendamise) teadusele. Sest nende silmis oli kõrgeim eesmärk tuletada ja järeldada Koraanist ja hadithidest üksikasjalikke küsimusi, et lahendada inimeste usulisi probleeme.
Sel ajal kasvanud õpetlased olid prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) tõelised pärijad. Nad eelistasid voorust ajalikule rikkusele, positsioonile, kuulsusele ja hiilgusele. Need isikud ei ihaldanud maist au ja hiilgust, kuid au ja hiilgus ei jätnud neid maha. Kui uurida lähemalt nende õnnelike inimeste elu, siis selgub, et nad tulid siia maailma mitte naudingute ja luksuse, vaid vooruse ja tarkuse pärast.
Vooruslikkus,
See on ülev iseloom, mis tuleneb teadmiste ja jumalateenimise ühendamisest.
Selle vaim ja olemus on Jumala rahulolu, mida ei saa saavutada mitte millegi materiaalse ega vaimsega, isegi mitte paradiisiga. Jah, vooruse tunne on palju ülevam kui maised ja lihalikud naudingud. Kes pole seda kogenud, ei saa aru, kes pole seda nautinud, ei mõista.
Islami ajalugu näitab meile, et
Pärast õndsuse ajastut oli teabe ja tarkuse kõige hiilgavam ja viljakam periood tabiini ja tebe-i tabiini ajastu.
Sel ajal tundsid kõik moslemid sügavat austust ja siirast armastust oma usu vastu. Usk ja Koraan ei valitsenud mitte ainult nende südames ja südametunnistuses, vaid kajastusid ka nende tegudes kogu oma hiilguses. Enamik inimesi eelistas kõigest muust teaduslikke koosolekuid. Nad õppisid nendel koosolekutel toimuvast ja seal peetud vestlustest. Sel ajastul oli kõigi õpetlaste andekus ja võimekus täielikult suunatud ijtihadile (islami õiguse tõlgendamisele) ning lühikese aja jooksul saavutasid tuhanded õpetlased ijtihadi valdkonnas väga silmapaistvaid positsioone.
Imam-i Azam, Imam-i Shafi’i, Imam-i Malik, Imam-i Ahmed (olguvad olguvad)
Sellised geniaalsed teadlased ja valgustatud mõistused on selle ajastu teaduse ja tarkuse tõrvikud. Nad on prohvetliku päikese lähimad pärijad. Nende erakordsus, mis neid järgnevate sajandite teadlastest eristab, tuleneb suuresti just sellest lähedusest. Seepärast ei ole ükski hilisem jurist neile järele jõudnud. Kui vaadata seda ajastut sügavalt mõtiskledes, siis näeme, et suured õpetlased tegelesid alati tarkuse ja teadmiste ülistamisega. Nad leidsid oma tegevuses elu ülima rõõmu ja naudingut.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
