Lugupeetud vend/õde,
Prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) oli koos oma kaaslastega teel Taifist Ci’râne’sse. Sel ajal märgati, et keegi läheneb prohvetile. Kuna moslemid teda ei tundnud, takistasid nad tal lähenemist. Nad isegi arvasid, et tegemist võib olla pahatahtliku inimesega,
“Kuhu sa lähed ja mida sa teha tahad?”
nad isegi tahtsid talle kallale minna, öeldes nii.
Kui ta mõistis, et moslemid ei lase tal prohvetile läheneda, tõstis ta kahe sõrme vahele võetud kirja, mille Abu Bakr oli talle rännaku ajal kirjutanud.
„Oo Jumala Sõnumitooja! See on kiri, mille sa minu jaoks kirjutasid. Mina olen Suraqa ibn Ju’šum!“
ütles ta.
Prohvet (Muhamed) tundis ta ära.
“Täna on päev, mil tuleb täita antud lubadusi ja teha head!”
pärast seda, kui ta oli käskinud moslemitel,
“Tooge ta mulle lähemale.”
nii ta käskis.
Suraqa, jõudes meie Prohveti juurde, tunnistas usku ja sai moslemiks.
Suraqa ütleb:
“Jumala Sõnumitoojale,”
„Oo Jumala Sõnumitooja! Minu kaevude juures, kuhu ma oma kaamelite jaoks vett täidan, kogunevad eksinud kaamelid. Kas ma saan tasu ja palka, kui ma neid oma kaevust joodan?“
küsisin. Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda),
“Jah, iga elusolendi jootmine on inimesele heategu.”
ütles ta.”
„Ma ei küsinud midagi muud. Siis läksin oma rahva juurde. Eraldasin oma varandusest zakati ja saatsin selle Jumala Sõnumitoojale.“ (Sîre, 2/135)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
