– Nende jaoks, kes paluvad (abi) ja kes (häbelikkuse tõttu) ei saa seda paluda, on (õigus) (Zariyat, 51/19).
– Kas saaksite täpselt selgitada, kuidas see õigustab seda, mida salmis öeldakse?
Lugupeetud vend/õde,
Vastav salm on tõlgitud järgmiselt:
“Nad eraldasid oma varast teatud osa abivajajatele ja vaestele.”
(Zariyat, 51/19)
Selles salmis on öeldud, et Koraan on lisaks Jumala teenimisele ja Tema austamisele ka
tema kindla seisukoha järgi tuleks seda mõista kui kaastunnet tema loodud asjade vastu
näiteks; kohe pärast seda, kui on mainitud kiiduväärt usklike omadust, et nad paluvad Jumalalt andestust, unustamata Tema ülevust,
nende heategevusele
mainitakse.
Kinnisvara omanik on Jumal.
See, mis Jumal on oma loodutele andnud, on vaid ajutine usaldus.
Jumal annab mõnedele oma sulastele rikkust, vara ja võimalusi, tehes nad seeläbi teatud mõttes oma esindajateks. Ta nõuab, et nad jagaksid osa sellest varast ja võimalustest abivajajatega.
Nii nagu on ettevõtte või riigi laekur vastutav talle antud raha, vara ja ressursside asjakohase jaotamise eest, nii on ka jõukad inimesed vastutavad Jumala vara Tema teenijatele andmise ja nende õiguste kaitsmise eest.
Niisiis,
See on Allah, kes on kõige omanik ja valdaja, kes annab selle õiguse abivajajatele ja vaestele.
Jumal paneb mõned oma teenijad proovile ametikõrgenduse, rikkuse ja varaga, samas kui teisi paneb ta proovile neist ilma jättes.
Kokkuvõttes,
Katsumus on mõlemale poolele, ja me ei saa teada, kumb on raskem ja keerulisem. Iga inimene peaks teadma, et ta on katsumuses vastavalt oma positsioonile ja olukorrale, ning peaks õppima ja rakendama oma ellu vajalikke asju, et see katsumus võita.
“Abi palumas”
ja
“vaene”
mida me tõlgime kui
“paluv” ja “ilmajäetud”
Sõnade tähenduse kohta on esitatud erinevaid tõlgendusi.
Üldlevinud arvamuse kohaselt
“küsimuse esitaja”
kes väljendab oma vajadust, isegi abipalvet esitab;
“ilma jäetud”
on inimene, kes häbeneb abivajajana abi küsida ja kelle häbitunne takistab tal oma olukorda näitamast.
Esimene sõna viitab inimestele, teine aga teistele elusolenditele.
On olemas ka tõlgendus, mis on huvitav just seetõttu, et see juhib tähelepanu inimeste kõrval ka teiste elusolendite, eriti loomade õigustele.
(Vt ka Razi ja Ševkani vastavate salmide tõlgendusi koos muude selgitustega)
Siin on tegemist vabatahtliku maksega, mis valmistab usklikke ette Medinas kehtestatavate rahaliste kohustuste eeskirjadeks, kuid selleks, et rahaliselt kindlustatud inimesed ei näeks seda abi oma heategevusena, tuleb abi maksta abivajajatele kui neile võlgnetav summa.
“õigus”
Kasutati väljendit, mis viitas sellele, et.
Mõned õpetlased on isegi arvamusel, et siin kiidetakse neid, kes täidavad oma kohustust maksta zakat’i.
Siin on aga see kommentaar:
“zakat”
Sõna “zekat” ei ole siin kasutatud tähenduses, mis viitab usuliselt määratud rahalisele kohustusele, millel on kindel määr, suhe ja kulutamise kohad; sest selles tähenduses muudeti zekat kohustuslikuks Medinas.
Teisest küljest, Medinas kehtestatud zakati puudutavad summad kehtivad tavapärastes olukordades, summadest rääkides…
ilma et oleks öeldud, et “rikkal on kohustus jagada oma ülejääki vaestega”
Tuleb ka märkida, et need salmid viitavad sellele, et erakorralistes olukordades, nagu näiteks näljahäda, kriis või katastroof, ei vabasta inimest vastutusest üksnes ettenähtud zakati summade maksmine.
Kui see on nii rikaste, jõukate ja heal järjel olevate inimeste puhul, siis vastavalt salmis toodud väljendile
nõudja ja puudusekannataja
Mis puutub aga nende inimeste olukorda:
Nii Koraanis kui ka hadithites on juhitud tähelepanu moraalsele erinevusele nende vaeste vahel, kes säilitavad oma väärikuse, ja nende vahel, kes kasutavad vaesust ära ning peavad kerjamist sissetulekuallikaks.
Prohvet Muhammad (õnnistagu teda Jumal),
“Vaesed”
(laiskvorst)
Ta ei ole see, kes saab kergelt hakkama paari datli või mõne suutäiega; tõeliselt vaene on see, kes teeskleb, et on iseseisev.
(häbelik)
kes iganes. Kui soovite,
“Nad ei nõua seda inimestelt peale.”
lugege seda salmi.”
(Muslim, Zakat, 102)
Sellega on näidatud, et kerjamine ei ole kooskõlas islami moraaliga, eriti rahalise kokkuhoidlikkuse põhimõttega, mis on üks peamisi voorusi.
Lisaks:
– Need, kes saavad elatist oma kätega teenida, aga kerjavad, eriti need, kes niimoodi vara koguvad, tegelikult nõuavad endale põrgutuld.
(Muslim, Zakat, 105);
– Need, kes siin ilmas häbitult kerjavad, ilmuvad sealpool, näod paljastatud, Jumala ette.
(Buhârî, Zekat, 52; Müslim, Zekat, 103, 104).
Hadithid näitavad, kui raske on kerjamise järelmõju teispoolsuses.
Koraani salmid ja hadithid, mis kujutavad teistelt abi palumist nii alandava kui ka teispoolsuse karistust vääriva käitumisena, avaldasid sügavat mõju sahaba’dele.
Tõepoolest,
“Kui neist kellelgi piits maha kukuks, ei paluks ta kelleltki teist piitsa endale anda.”
Seda tähendav jutustus on erinevates allikates ja erinevate sõnastustega edasi antud, et väljendada kaaslaste tundlikkust kerjamise suhtes.
(Näiteks vt. Muslim, Zekât 108; Ebû Dâvûd, Zekat, 27)
Läbi ajaloo on igas riigis olnud nii rikkaid kui ka vaeseid ja puudustkannatavaid. Koraani ja sunna vaimuga kooskõlas olev käitumine on vaeste inimeste kindlakstegemine riigis ja nende vajaduste rahuldamine riigi sotsiaalsete institutsioonide poolt. Kui riigil selliseid institutsioone ei ole või need on ebapiisavad, siis peavad rikkad inimesed vaeste vajadusi rahuldama.
Islami õpetlaste järgi on kerjamine lubatud, kui inimene on nii nõrk, et ei suuda töötada, ja tema hädavajalikke vajadusi ei ole muul viisil rahuldatud.
Seega ei ole islamis kerjamine elatusallikas, vaid hädaolukorraga piiratud luba.
ir.
Islami õpetlased on selle loa andmisel järginud järgmisi tingimusi:
1. Isik, kes teistelt abi palub, peab olema tõeliselt hädas.
Kui inimene on sellises olukorras, et tal on võimalik oma vajadusi mõnda aega oodates rahuldada ja ta seetõttu suurt kahju ei kanna, siis peaks ta ootama ja mitte kerjama.
Vajaduse, mis õigustab kerjamist, kindlaksmääramine sõltub erinevate ajastute ja kohtade majanduslikest tingimustest. Näiteks ühepäevane…
(hommikul õhtul)
On rõhutatud, et moslemil, kellel on toitu, ei ole õigust kerjata. Seega võivad kerjata need, kellel on püsiv sissetulek, kuni nad saavad oma palka või tasu, ning need, kes tegelevad kaubanduse või käsitööga, kuni nad saavad oma rahalised vahendid, kui nad ei suuda muul viisil, näiteks laenu abil, oma minimaalset elatist tagada.
Kerjamine peaks olema proportsionaalne abivajaja hädaga ja sellega piirduv. Kui hädaolukord on möödunud, tuleb lõpetada teistelt abi palumine.
2. Kerjus peab säilitama oma isikupära.
Ta peaks piirduma oma vajaduste selgitamisega sellele jõukale isikule, keda ta selleks sobivaks peab, ega tohiks temalt otseselt midagi nõuda. Kui ta on sunnitud midagi nõudma, ei tohiks ta olla pealetükkiv ja peaks vältima ennast alandavat käitumist.
3. Tuleb hoolikalt valida inimene, kellelt abi palutakse.
Abi peaks olema keegi, kes mõistab vaese olukorda, on teadlik, et vaesel on õigus tema varale, ei sõitle kerjust ega kiitle oma heategudega.
(vt. Al-Baqarah, 2/264)
Lisaks on soovitav, et ta oleks alandlik, sõbralik ja tolerantne inimene.
Õpetlased ei ole pidanud lubatavaks võtta almust neilt, kes seda vabatahtlikult ei anna.
ja nad on öelnud, et sel viisil saadud asi tuleb võimaluse korral tagastada samasugusena, kui see pole võimalik, siis selle väärtus tuleb hüvitada.
Lisateabe saamiseks klõpsake siin:
– Kõik salmid, mis rikkaid häirivad, on lindudeks muudetud. Kuidas…
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
