– Ma kardan surma peale mõeldes.
– Kuidas ma sellest tundest lahti saan?
Lugupeetud vend/õde,
Aga kui see on selline obsessiivne mõte, mis röövib und, võib see viia inimese meeleheitele. Meeleheide aga ei ole lubatud.
Sellised asjad juhtuvad Jumala käsu ja tarkuse järgi. Tuleb usaldada Tema tarkust ja armu ning mõelda, et surm on kindel ja vääramatu, kuid samas tuleb pidevalt valmis olla.
Bediüzzaman on selle kohta öelnud järgmist:
(sündmuste keerukuse tõttu)
Usk ja Jumala teenimine on igasuguse headuse allikas, nagu ka julguse allikas. Kõik kurjus, uskmatuse ja eksituse juured on samad, nagu ka arguse juured. Usklike julgus ja uskmatute argus on eriti selgelt nähtav sõdades. Usklikku teeb julgeks põhimõtteliselt kaks asja.
See on tõde, mida kinnitab ka see salm. Sõjas on nii eesliinil kui ka tagaliinil olijad surmale sama lähedal. Tegelikult ei ole surmale lähedus-kauguse vahet eesliinil olijal ja kodus puhkaval. On neid, kes osalevad paljudes lahingutes ja surevad voodis. Ja on neid, kes kaotavad elu oma esimeses lahingus.
Khalid ibn al-Walidi olukord on sellele hea näide. Kui ta oma elu viimaseid hetki voodis veetis, ütles ta ümbritsevatele inimestele järgmist:
Usklikule on sõjas kaks head: kas märtrisurm või võit. Sellise ootusega usklik on muidugi julgem kui uskmatu, kellel selliseid ootusi pole.
Nur Külliyatı õpetab, et usk on pühendumine, mis tähendab, et inimene on jõudnud julguse suurima allikani.
See on uks kaunimasse maailma. Nii nagu maa alla pandud seeme näib surevat, mädanevat ja hävivat, tegelikult aga läheb ta üle kaunimasse ellu. Seemneelust puueluks.
Nii nagu see on, ka inimene, kes sureb, näib maasse maetuna mädanevat, kuid tegelikult jõuab ta vahemaailmas ja hauataguses elus täiuslikumasse ellu.
Kui pirn puruneb, ei kao elekter ära, vaid jääb alles. Kuigi me seda ei näe, usume, et elekter on endiselt olemas. Samamoodi, kui inimene sureb, lahkub hing kehast. Kuid ta jääb edasi eksisteerima. Jumal annab hingele sobivama ja ilusama rüü ning ta jätkab oma elu hauataguses maailmas.
Seetõttu ütles meie prohvet (õnnistagu teda Jumal),
öeldes, annab ta meile teada hauataguse elu olemasolust ja sellest, milline see on.
Kui usklik inimene sureb ravimatusse haigusesse, on ta märtri staatuses. Selliseid märtreid nimetame vaimseteks märtriks. Märtrid aga liiguvad hauataguses elus vabalt ringi. Nad ei tea, et on surnud. Nad arvavad, et elavad edasi. Nad teavad vaid, et elavad täiuslikumat elu. Meie prohvet (õnnistagu teda Jumal) ütleb nii.
Nad ei ole teadlikud oma surmast. Kujutage näiteks ette kahte meest, kes on koos imeilusas aias unes. Üks teab, et see on uni. Teine aga ei ole sellest teadlik. Kumb neist saab suuremat naudingut? Loomulikult see, kes ei tea, et see on uni. See, kes teab, et see on uni, mõtleb: “Kui ma nüüd ärkan, siis see nauding kaob.” Teine aga saab täieliku ja tõelise naudingutunde.
Tavaliste surnute naudingud on puudulikud, sest nad teavad, et on surnud. Märtrite naudingud on aga täielikud, sest nad ei tea, et on surnud.
Usklikena surnud ja hauataguseid piinu mitte kogenud inimeste hinged liiguvad vabalt. Seetõttu saavad nad käia paljudes kohtades. Nad võivad olla korraga mitmes kohas. Nende viibimine meie keskel on võimalik. Isegi märtrite isand, Hz. Hamza (ra), on paljudele inimestele abi andnud ja annab seda ka edaspidi.
Inimesed tulevad vaimude maailmast emaüsasse ja sealt sünnivad nad siia maailma. Siin nad kohtuvad ja näevad üksteist. Samamoodi sünnivad ka siinse maailma inimesed surma kaudu teisele poole ja rändavad seal ringi. Nii nagu me saadame siit teisele poole minejaid, nii on ka haual teisel pool neid, kes siit minejaid vastu võtavad. Loodetavasti võtavad meid seal vastu, eesotsas meie prohvetiga (asm), kõik meie lähedased. Ainult et me peame olema tõelised Jumala sulased.
Nagu me siin tervitame vastsündinut, nii loodame, et ka meid, kes siit teisele poole läheme, võtavad vastu meie sõbrad. Selle eelduseks on usk Jumalasse, kuuletumine Temale ja Tema Prohvetile (õnnistagu Jumal teda) ning surm usuga.
See on mitmelgi moel inimesele õnnistuseks. Kõigepealt on surm vabanemine. Vabanemine elukoormast, mis meile peale pandud on. See on teatud määral vabaduse, kergenduse saavutamine. Näiteks, kui me oleme oma kohustuse täitnud, kui oleme oma ülesande täitnud või kui takistus meid takistab, siis see ülesanne kaob meie õlgadelt ja me tunneme kergendust. Surm ongi selline. See tuleb ootamatult ja ootamatul hetkel ning vabastab meid elukoormast, mida me enam kanda ei suuda.
See tõde on hadithis väljendatud järgmiselt: Prohveti (õnnistagu teda Jumal) juurest möödus surnukeha. Ta vaatas sellele ja ütles: Sahabid küsisid: Prohvet (õnnistagu teda Jumal) selgitas:
Maailmaelu on oma olemuselt raske, probleemne, täis muresid ja kannatusi. Mõnikord muutub see vanglaks, hakkab inimest lämmatama. Elu muutub talumatuks. Kuid kui surm saabub, pühitakse kõik need mured ja kannatused minema. Algab rõõmus, avar, kannatusteta, lõputu, muretu ja kurbuseta elu. Kas polegi nii öeldud hadithis? Sest usklik saab tänu oma usule hauataguses elus osaks veelgi suurematest õnnistustest, ja võrreldes hauataguse eluga jääb maapealne elu vanglaks. Kaafir aga, kuna ta ei leia hauataguses elus maapealseid mugavusi ja õnnistusi, on see maailm talle võrreldes hauataguse eluga nagu paradiis.
Inimese vananedes, kuuekümnendates-seitsmekümnendates eluaastates, muutub elu raskemaks, elamine keerulisemaks. Kuulmine ja nägemine halvenevad; haigused ja valud hakkavad üksteise järel tulema. Kõik need mured viivad inimest surmale lähemale. Ja vana inimene teab, et ta saab neist muredest lahti vaid surma kaudu. Ta usub ja aktsepteerib, et surm on tema jaoks õnnistus. See on nii tasakaalustatud olukord, et inimene otsib kohe oma kohta. Seega ei ole maailma valusad olukorrad, haigused ja isegi vananemine enne surma mitte juhuslikud. Nende olukordadega äratatakse meie sisemaailmas soov lahkuda teispoolsusesse ja kohtuda sõpradega. Kui raske elukoormuse ja elutingimuste ees tuntakse surma õnnistusena, siis mõistame ka selle Isiku lõputut halastust, kes valitseb kogu universumit.
Aga kui mõelda, et peame elama tänasest kordades rahvarohkemas maailmas koos seitsme, seitsmeteistkümne… põlvkonnaga enne meid, siis peame oma vaenulikku suhtumist kõige muutumatumasse tõsiasja mõnevõrra leevendama. Meie vanaisa, tema vanaisa ja loendamatu arv vanaisasid ja vanaemasid… Kui igaüks neist ägaks omaette murede ja haiguste käes, kui raske ja talumatu oleks elu nii neile kui ka meile ja kui ihaldusväärne oleks surm. Juba ainuüksi sellest vaatenurgast vaadates ilmneb, et surm on suur õnnistus. Platon ei teinud sugugi ebaõiglast otsust, kui ta surma nii nimetas.
Isegi kui nad oleksid üksteise küljes kinni ja tihedalt koos, ei mahuks nad maailma ära. Kuidas nad siis mahuksid, kui nad istuvad ja on laiali? Neist ei jääks järele ei elukohta, ei hoonet, ei haritavat maad ega ka käimisruumi. See olukord on nii lühikest aega. Kuidas on olukord ja seisund aja möödudes? See ongi selle olukord, kes ihaldab igavest elu, ei taha surra ja arvab, et see on võimalik. See arvamus ja iha on teadmatuse tagajärg. Kui surm on jumalik kingitus, siis ei ole see halb asi. Halb asi on see, kui surma kardetakse. Kes surma kardab, see ei tunne selle tõelist palet.”
Surma ja une vahel on väga lähedane sarnasus. Nii nagu uni on puhkus ja arm igale inimesele, eriti haigetele ja kannatavatele, nii on ka uni suur vend, surm, õnnistus ja arm kannatavatele ja enesetapule mõtlevatele. Halvatud ja voodihaige inimene, kes on nii abitu, et ei suuda oma vajadusi rahuldada, või haige, kes ei leia oma haigusele ravi ega rohtu, ihkab surma nii väga, et tema ainus soov on võimalikult kiiresti surmaõnnistuse osaliseks saada. Sama kehtib ka enesetapule mõtleva inimese puhul. Kui surm sellisele inimesele appi tuleks, päästaks see ta nii suurest patust kui ka igavese elu rikkumisest.
Soovitame teil lugeda tema raamatuid, mis on ilmunud Zafer-kirjastuses.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
