– Mõned küsivad, kuidas me seda mõista saame?
– Lõppude lõpuks on ju nii, et on olemas nii mõnedki piinaga ähvardatud patud, nagu näiteks abielurikkumine, joomine, intressi võtmine, ja öeldakse, et kes kahetseb, on nagu polekski pattu teinud. Kas saaksite seda mõistusepäraselt selgitada?
Lugupeetud vend/õde,
Töövete on omamoodi palve.
Jumal käsib Koraanis paljudes kohtades palvetada ja meelt parandada.
Koraanis on mitmes kohas
meeleparandus ja andestuse palumine
Neid on koos mainitud. Mõnedes salmides käsib Jumal meeleparandust ja andestuse palumist, teistes salmides aga kiidab neid, kes meelt parandavad ja andestust paluvad.
Töövbe
Töötada tähendab kahetseda oma patte.
Andestuspalve
kui aga,
See on palve Jumalalt andestust ja armu.
Töövbe ja istiğfar on omamoodi palve ja jumalateenimise vorm.
Tööv on omamoodi võitlus kuradiga. See on püüdlus teda endast eemale tõrjuda. See on pidev palve Jumalalt abi kuradi vastu. See on Jumalaga ühenduses olemine.
Jumal on inimestele, erinevalt inglitest, andnud võime eksida ja pattu teha ning seejärel kahetseda ja meelt parandada – see on loomise ja katsumuse saladus. Selle omaduse abil inimene kas tõuseb või langeb.
See, mida tähendab meeleparandus ja andestuse palumine inimese jaoks ning kui väärtuslik see on Jumala silmis, on selgelt väljendatud järgmises hadithis:
Prohvet Muhammad (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) ütles:
„Ma vannun Jumala nimel, et kui te ei teeks pattu, siis Jumal võtaks teid ära ja tooks teie asemele rahva, kes teeks pattu, ja nad paluksid Jumalalt andestust, ja Jumal andestaks neile.“
(Muslim, At-Tawbah, 9)
Teises hadithis ka
„Kõik Aadama pojad on patused, ja parimad patustest on need, kes kahetsevad.“
(Ibn Mâce, Zühd, 30)
öeldakse.
Islam tunnustab, et inimene võib pattu teha, ja õpetab talle, kuidas selle eest kaitsta ja sellest vabaneda. Patu ja süütegude järel puhastumine ja vaimse mustuse eemaldamine käib läbi meeleparanduse.
Meelt parandades vabaneb inimene oma pattudest ja vigadest ning saab puhtaks, justkui poleks ta neid kunagi teinudki.
Tõepoolest, selles osas ütleb meie prohvet (õnnistagu teda Jumal):
“Kes täielikult patust pöördub ja meelt parandab,
ta on nagu ei oleks seda pattu kunagi teinudki.
”
(Ibn Majah, Zuhd 30)
Kõigeväeline Jumal kutsub oma teenijaid meeleparandusele ja ütleb:
„… Oh, usklikud! Teie kõik pöörduge üheskoos Jumala poole, et te võiksite õnne saavutada.“
(An-Nur, 24/31)
Teises salmis ütleb Kõigeväeline Jumal oma prohvetile järgmist:
„Ütle: Oh, minu sulased, kes te olete oma hingele liiga teinud, ületades piiri pattudes! Ärge kaotage lootust Jumala halastusele.“
Kui Jumal tahab, annab ta kõik patud andeks.
Sest Tema on väga andestav, Tema halastus ja headus on ülevoolavad.”
(Az-Zumar, 39/53)
Selles salmis käsib Kõigeväeline Jumal oma Prohvetil öelda patustele, et nad ei kaotaks lootust Jumala halastusele. Sest Jumal, kes on ülimõistev ja halastav, võib soovi korral andestada kõik patud. Seepärast peaksid inimesed pöörduma Jumala poole, enne kui Tema karistus saabub, alistuma Talle, hülgama ebajumalateenimise ja kõik patud.
Kokkuvõttes võime öelda, et Jumal ütleb, et ta andestab kõik patud, välja arvatud širk (mitteusk) ja küfr (uskmatuse). Otsus on Tema käes ja Ta armastab oma sulast väga; Tema heakskiidu saav sulane vabastatakse kõigist oma pattudest. See juhtub vastavalt sulase kavatsuste, usu, siiruse ja kahetsuse astmele.
Mõnikord võib väike sõna või tegu, mis Jumalale meeldib, olla põhjuseks, et mägede suurused patud andeks antakse.
Tegudes ja jumalateenistuses on oluline siirus ja Jumala heakskiit. Kui Jumal tahab kellegi kõik patud andestada, siis kui sellel inimesel on kellegi ees võlg, siis Jumal rahuldab selle inimese teisel viisil.
(nagu näiteks märtreil)
see vabastab ta ka teiste inimeste õiguste rikkumisest.
Seepärast ei kaota ükski usklik, olgu tema patt milline tahes, lootust Jumalale. Kõik, mida ta vajab, on siiras kahetsus ja meeleparandus.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
