Lugupeetud vend/õde,
Religioonide lähetamise eesmärk lühidalt
“inimeste õnne tagamine nii selles kui ka järgmises elus”
Seda võime kokku võtta järgmiselt. Selleks, et see teoks saaks, ei ole Kõigevägevam Jumal jätnud ühtegi ajalooperioodi ilma jumaliku ilmutuseta, vaid on oma saadetud prohvetite ja ilmutatud raamatute kaudu kaitsnud inimkonda elamast oma himude ja mõistuse järgi, juhatades neid usu valgustavasse atmosfääri. Inimene saab oma elu mõtestada, ennast ja oma Issandat tundma õppida ning oma olemasolu eesmärki selles maailmas mõista vaid tänu Jumala poolt prohvetite kaudu õpetatud ülevatele usutõdedele, mis on olemas kõigis ilmutatud religioonides.
(kuigi on erinevusi üldjoontes ja üksikasjades)
on sama.
Kuid ka jumalikud käsud, mis inimkonnale on antud, on muutunud vastavalt inimkonna arengule, saavutatud tasemele ja edasiminekule. Nii nagu laps kasvab ja saavutab teatud küpsuse, on ka inimkond algusest kuni tänapäevani igas mõttes arenenud ja saavutanud teatud taseme. Seepärast ongi prohvet Muhamed (asm) prohvetite sultan ning islam on koondanud endasse kõigi eelnevate taevaste religioonide viljad, laiendanud ja tugevdanud eelnevate prohvetite poolt toodud põhilisi käske ja kindlaid põhimõtteid ning need uuesti inimkonnale esitanud. Seega on Koraan universaalne raamat, mis on toonud kaasa kindlad põhimõtted, mis kehtivad kuni viimsepäevani.
Sõjaõigus tänapäeva Tooras
Üks viise, kuidas islamit eriti lääne poolt kritiseeritakse ja mustatakse, on väide, et see levis mõõgaga. Kui vaadata jumalikke religioone, siis näeme, et islam on see, mis on kehtestanud sõjaga seotud süsteemi ja sellele kindlad reeglid kehtestanud, nagu ka elu igas teises valdkonnas. Kristluses ja judaismis ei ole nii üksikasjalikke sõjareegleid, mida tuleks järgida nii enne sõja algust kui ka tegeliku sõja ajal, nagu islamis. Piiblis ei leia me tegelikult midagi olulist seaduste kohta. Sest Piibel ei ole tühistanud Toorat ja on tunnistanud, et selle seadused kehtivad ka kristlastele. Tooras on küll kirjas karmid ja ranged karistused eriti raskete kuritegude eest, kuid puuduvad põhimõtted, mida tuleks sõja ajal järgida. Sõjaga seotud salmid järgivad üldiselt karmimat joont, tuues sisse äärmiselt range ja vägivaldse sõjakäsitluse. Mõned Tooras leiduvad salmid on järgmised:
„Enne kui linna ründad, paku linnaelanikele rahu. Kui nad su rahupakkumise vastu võtavad ja sulle oma väravad avavad, siis peavad kõik linnaelanikud sulle tööd tegema ja sind teenima. Aga kui nad su rahupakkumise tagasi lükkavad ja sinuga võidelda tahavad, siis piira linn ümber. Kui su Jumal, Issand, linna sulle kätte annab, siis tapa kõik mehed mõõgaga. Naiste, laste, loomade ja kõige muu, mis linnas on, võid sa saagiks võtta. Sa võid kasutada vaenlase vara, mille su Jumal, Issand, sulle annab.“
(5. Moosese 20:10-14)
„Sina oled minu sõjanui, minu sõjariist. Sinuga ma purustan rahvad, hävitan kuningriigid. Sinuga ma purustan hobused ja ratsanikud, sõjavankrid ja sõjavankrite juhid. Sinuga ma purustan mehed ja naised, noored ja vanad, noormehed ja neiud, karjased ja nende karjad, põllumehed ja nende härjad, valitsejad ja nende abilised.“
(Jeremija 51:20-23)
“Mine nüüd, ründa amalekke ja hävita täielikult kõik, mis neile kuulub. Ära säästa midagi. Tapa mehed, naised, lapsed, imikud, härjad, lambad, kaamelid ja eeslid.”
(1. Saamueli 15:3)
”
Sa pead selle linna elanikud mõõgaga hävitama, hävitama linna ja kõik, mis seal on, kaasa arvatud loomad. Sa pead kõik selle vara keset väljakut kokku koguma ja linna koos kõigega põlema panema. Sa pead seda tegema Jumala auks ja see koht jääb igaveseks varemetesse ja rusuhunnikuks.”
(Seaduse kordamine, 13:15-16)
„Iga koht, kuhu te oma jalataldiga astute, saab olema teie oma; teie piir ulatub kõrbest ja Liibanonist Eufrati jõeni ja läänemereni. Keegi ei suuda teile vastu seista; teie Jumal, Issand, paneb, nagu ta teile ütles, teie hirmu ja kartuse kõigile maadele, kuhu te oma jalaga astute.“
(5. Moosese 11:24-25)
Kuigi mõned salmid, mis käsitlevad laste ja süütute inimeste tapmist sõjas ning vallutatud linna rüüstamist, tekitavad kahtlusi, kas need tõesti Moosese raamatusse kuuluvad. On ju teada, et Toora ei ole säilitanud oma algset kuju ja on läbinud muudatusi. Lisaks on mõned juudi õpetlased seisukohal, et sellised salmid on ajaloolise iseloomuga.
Kuid kõigest hoolimata näeme, et nagu elu igas valdkonnas, nii ka sõjaõiguses on viimane sõna öeldud Koraanis. Alles pärast islami tulekut mõisteti rahu ja leppimise tähtsust,
-mõningatel põhjustel, mida me teile selgitame-
ka siis, kui sõda peetakse, ei tohi piiri ületada,
(Al-Baqarah, 2:190)
Vastasega käitumine ja järgitavad reeglid on seotud kindlate distsipliinidega. On mõeldamatu, et religioon, mis valitseb elu igas valdkonnas ja kehtestab põhimõtted, mis kehtivad kuni maailma lõpuni, ei ütleks sõna sekka sellises valdkonnas ja jätaks selle tühjaks. Sest inimkond on korduvalt näinud, milliseid katastroofe toob kaasa sõda, mis on lahutatud religioossetest reeglitest – laste halastamatu tapmine, naiste au rüvetamine, ebainimlik kohtlemine vangidega, linnade rüüstamine jne.
Näeme, et mõned juutluse ettekirjutused on kristluses leevendatud:
„Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad. Nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile. Kui te armastate ainult neid, kes teid armastavad, mis tasu te selle eest saate? Sest ka patused armastavad neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tasu te selle eest saate? Sest ka patused teevad seda.“
(Luuka 6:27-34)
“Ärge pange kurjale vastu. Kui keegi lööb teid paremasse põske, keerake talle ka vasak põsk ette. Kui keegi tahab teiega kohut käia ja võtta teilt särgi, andke talle ka kuub. Kui keegi sunnib teid minema tuhat sammu, minge temaga kaks tuhat sammu.”
(Matteuse 5:39-41)
Meile kui rahumeelne religioon esitletud
Piiblisõnad sõjast kristluses
See on kirjas Matteuse evangeeliumi kümnendas peatükis, kus on öeldud järgmist:
“Ärge arvake, et ma tulin maa peale rahu tooma! Ma ei tulnud rahu, vaid mõõka tooma. Sest ma tulin lahutama poega isast, tütart emast, miniat ämmast. Inimese vaenlased on tema oma pere.”
(Matteuse 10:34-36)
Luuka evangeeliumi kaheteistkümnendas peatükis on kirjas järgmist:
„Ma tulin tuld maa peale heitma, ja kui see juba süttinud on, mis ma siis veel tahaksin? Aga mul on ristimine, millega ma pean ristitama, ja kui ma sellega ristitud saan, kui ma siis alles kergendan! Kas te arvate, et ma tulin maa peale rahu tooma? Ei, ma ütlen teile, vaid ma tulin maa peale lahkheli tooma.“
(Matteuse 12:49-51)
Üldiselt on kristlased sõda käsitlenud riikliku poliitikana ja järginud olukorrast tulenevaid teid. Rooma perioodil suuri tagakiusamisi kogenud kristlased ei võtnud sõda arvesse, vaid rõhutasid religiooni sallivust ja ei osutanud vastupanu. Püha Augustinuse mõjul asendus see mõtteviis IV sajandist alates arusaamaga, et tuleb võidelda rõhutute abistamise ja rahu säilitamise nimel. Tema järgi oli sõda vältimatu, et saavutada õiglane kord. Nende põhimõttena aktsepteeritud rahuidee suutis säilitada oma elujõu vaid esimesed kolm-viis sajandit.
Hiljem, viiendal sajandil pKr, kristlikud vaimulikud…
“õiglane sõda”
nad on väitnud, et teatud tingimustel on sõda vajalik. Kuid seejärel, alates kümnendast sajandist, koos ristisõdadega…
“püha sõda”
Sellega püüdsid nad oma rünnakuid õigustada ja neid õhutada, mille tulemusena suri miljoneid inimesi ja maailm uppus veresse.
Sooviga valitseda moslemite üle ja sundida neid oma usku vastu võtma, näitasid nad neis sõdades äärmist fanatismi. Selle tulemusena toimusid inimkonna ajaloos harva nähtavad sõjad ja veresaunad, mille tagajärjel sai Euroopast sõdade ja hävingute keskus. Kristlased, kes nägid nii moslemite kui ka lääne inimeste viha, loobusid sellest arusaamast ja andsid asjale ilmaliku ilme, väites, et sõda võib olla kaitseotstarbeline. Kuid Piiblis on kirjas:
“Maailma lõpu poole, et valmistada maailma ette Kristuse teiseks tulemiseks, hakkavad vägivallaaktid ja katastroofid laialt levima. Jeesus Kristus tuleb raudkepiga, et karjatada inimesi ja purustada kõik, nagu purustatakse savinõusid.”
(Ilmutus 2:26-28)
Vaadates lõiku, mis räägib Jeesuse (rahu olgu temaga) naasmisest, ja lõike, mis ennustavad enne tema naasmist tosinat katastroofi, on mõned rühmad uskunud, et sõdade puhkemine on selleks vajalik.
Nagu näha, ei ole ka kristlastel mingeid kindlaid sõjapidamise reegleid, mida nad järgiksid.
Pärast lühikest pilguheitu nende religioonide vaatenurgale sõjale, püüdkem nüüd esitada islami poolt kehtestatud sõjaõigust. Näeme, et need, kes kritiseerivad islami džihaadi mõistet, mõistavad, et vaid islam on religioon, mis on kehtestanud sõjaõiguse osas oma usunditest palju kõrgemaid ja täiuslikumaid põhimõtteid.
Islamist on rahu ja leppimine peamine, sõda on erand.
Džahiliyya ajastu inimesed, kes matsid tüdrukuid elusalt maha, orjastasid inimesi ja tapsid mehi tühiste põhjuste tõttu, mõistsid elu pühadust ja inimese väärtust alles pärast islami päikese tõusmist.
Ühes oma salmides ütleb Kõigekõrgem Jumal:
,
“Meie oleme inimkonna ülendanud.”
(Al-Isra, 17/70)
Ta on rõhutanud inimese erakordset positsiooni teiste elusolendite seas, tegemata vahet keelel, usul ega rassil, ning on öelnud, et isegi uskmatu inimese elu, vara ja au on puutumatud, kaitstes seeläbi inimeste põhiõigusi. Ta on ka erinevates salmides väljendanud, kui halb on inimese tapmine, ning oma kehtestatud absoluutse õigluse põhimõtte kohaselt on ta ebaõiglaselt tapetud inimese tapmise võrdsustanud kõigi inimeste tapmisega. Sellest inimestele antud väärtusest tulenevalt ei ole ta heaks kiitnud sõda, kus rikutakse paljusid inimeste põhiõigusi, vaid on rõhutanud rahu ja leppimise tähtsust. Sellega seoses on Koraanis öeldud:
„Oo, kes te usute! Astuge kõik koos rahu ja turvalisuse teele ning ärge järgige saatana samme. Sest tema on teile ilmselge vaenlane, kes tahab teid üksteisest lahutada.“
(Al-Baqarah, 2:208)
Käsk, mis anti välja samal ajal, kui pakuti rahu sõja ajal, nägi ette, et sellega tuleb kohe nõustuda:
“Kui nad teist eemale hoiavad, teiega ei võitle ja teile rahu pakuvad, siis ei anna Jumal teile luba neile kallale tungida.”
(Nisa, 4/90).
Tegelikult sisaldab ka sõna “islam” ise neid tähendusi. See sõna tuletab meile meelde rahu, vaikust ja heaolu.
Kui vaatame prohvet Muhamedi (õnnistagu Jumal teda) elu, näeme, et ta oli alati rahu pooldaja. Tema rahumeelne Mekka vallutamine, Hudaibiya leping, mis sõlmiti olukorras, kus kõik lootused olid purustatud, Kaaba külastamine oli takistatud ja leping sisaldas näiliselt ebasoodsaid punkte, lepingud, mis ta sõlmis Medinas kohe pärast sinna ümberasumist erinevate rühmadega – paganate, juutide ja kristlastega – ning tema vältimine igasugustest otsestest konfliktidest Mekkas viibimise ajal, on vaid mõned näited, mis näitavad, et see õnnistatud isik ei olnud sõja pooldaja.
Islam, kuigi taotleb sallivust ja rahu, on arvestanud ka inimloomuse kahepalgelisusega – headuse kõrval eksisteerivad ka isekus, ahnus ja hävituslikkus – ning sellega, et inimene ei suuda alati õigust järgida ja võib rikkuda teiste õigusi. Seetõttu on Islam kehtestanud ka sõjaga seotud reeglid, arvestades, et sellises olukorras tekib õigus enesekaitsele. Lühidalt öeldes, Islamis on rahu, turvalisus ja heaolu esmatähtsad, samas on sõda, kui inimlik reaalsus, erandlik (teisejärguline, vajadusel rakendatav) olukord. Nagu nähtub ka prohvet Muhamedi (asm) sõdadest, on need peaaegu kõik olnud kaitse-sõjad. Seega ilmneb sõda kui erandlik olukord, mis on vajalik kurja tõrjumiseks. Inimeste võime elada Islamit täielikult ja ületada takistused Jumala ja inimeste vahel on võimalik vaid keskkonnas, kus valitseb rahu ja turvalisus.
Millised eesmärgid õigustavad sõda?
Üks ebaõiglasemaid kriitikaid, mida lääne inimesed moslemitele esitavad, on väide, et nad levitavad islamit mõõgaga.
Ometi ei kinnita seda ei ajaloolised sündmused ega ka usulised tekstid. Kuigi sõjaga seotud põhireeglid on toodud Koraanis ja sunnas, on selle üksikasjalik käsitlemine saanud võimalikuks alles hiljem kujunenud fiqh-raamatute kaudu. Teema selgitamiseks on vaja eraldi…
“elulugu”
jaod on avatud. Nagu Serahsi oma teoses “el-Mebsut” märgib, on enamiku islami juristide arvates
“Sõja põhjus (sõja tekkimise aluseks olev asjaolu) on vastaspoole rünnak meie usule ja riigile.”
Seda on ka Koraanis.
“Sõdige Jumala teel nende vastu, kes teile sõda kuulutavad, aga ärge ületage piire.”
(Al-Baqarah, 2:190)
Seda on võimalik järeldada ka järgmisest pühast salmist. Teine pühakiri, mis on selle teemaga seotud ja näitab, et head tuleb teha neile, kes ei ründa usklikke, on järgmine:
“Jumal ei keela teid olemast heatahtlikud ja õiglased nende vastu, kes ei ole teiega ususõda pidanud ega teid oma kodudest välja ajanud; sest Jumal armastab õiglasi. Jumal keelab teid vaid sõprusest nendega, kes teiega sõdivad, teid oma kodudest välja ajavad ja teid väljaajamisele kaasa aitavad.”
(Mümtehine, 60/8-9)
Seega ei saa uskmatute vägisi usku pööramist sõja põhjuseks tuua. Koraanis on see küsimus…
“Religiooniga liitumiseks ei ole sundi.”
(Al-Baqarah, 2:256)
Sellele on antud otsus järgmise pühakirja salmiga: Kuna usk ja uskmatuse on südamele omased asjad, ei saa teada, kes on moslem ja kes on uskmatu. Kui see oleks sõja põhjus, siis tuleks tappa kõik, vahet tegemata laste, noorte, vanade, naiste ja meeste vahel. See oleks vastuolus sõja üldiste põhimõtetega ja ka Koraaniga.
“Ärge liialdage.”
See oleks võrdne tema käsu eiramisega.
Prohveti (õnnistagu teda Jumal) osavõtul toimunud sõjakäikude eesmärk oli kas laiali ajada moslemite vastu moodustatud liidud, s.t. pidada kaitse-sõda, või takistada luuretegevuse abil vaenlase jõudude koondumist. Lisaks sellele võidi sekkuda ka siis, kui usklike usuvabadust piirati, neilt see õigus ära võeti, et taastada neile see õigus ning kaotada rõhumine ja vaen. Seda eesmärki näitab meile ka järgmine pühakiri:
“Mis teid takistab võitlemast Jumala teel ja nende meeste, naiste ja laste eest, kes on jäetud abitusse olukorda ja kes hüüavad: „Meie Issand! Päästa meid sellest linnast, mille elanikud on türannid, ja anna meile oma poolt kaitsja ja abistaja!“?”
(Nisa, 4/75)
Ajalugu näitab, et prohveti (õnnistagu teda Jumal) sõdade põhjuseks ei ole kunagi olnud pelgalt usulised erinevused. Eriti ei saa seda võrrelda lääne inimeste poolt peetud sõdadega, mille eesmärgiks on vallutamine, ekspluateerimine ja vägivald – selline tegevus on täiesti vastuolus religiooni vaimuga. Mõned Koraanis leiduvad, tegeliku sõjaga seotud salmid on valesti mõistetud, mistõttu on islamile esitatud mõningaid kriitilisi märkusi. Kuid seda saab nimetada vaid oma seisukoha tõestuse otsimiseks. Sest kontekstist ja üldistest põhimõtetest lahti rebitud, vaid mõne üksiku salmi alusel järelduste tegemine ei vii õigele tulemusele.
Islam nõuab, et ka eesmärgini viivad vahendid oleksid seaduslikud.
Kui olukord seda nõuab, võib sõdimine moslemi jaoks kohustuslikuks muutuda. Ja sellisel juhul on võitlus,
“Takistuste kõrvaldamine, mis seisavad Jumala ja inimeste vahel”
See moodustab ühe aspekti džihadist, nagu seda on defineeritud. Sest kui rünnatakse usku, vara, elu ja au, siis ei saa usk olla koos sellega, et ei osutata vastupanu ega tehta vajalikke pingutusi nende kaitsmiseks. Samas, sellisesse võitlusse astudes tuleb kasutada õiguspäraseid vahendeid ja mitte ületada usundi poolt seatud piire. On täiesti loomulik, et iga rahvas ja ühiskond kaitseb oma riiki, kui seda rünnatakse. Sest meie usk nõuab, et nii eesmärk kui ka selle saavutamiseks valitud tee oleksid õiguspärased, ja selle tagamiseks on kehtestatud reeglid. Sellise teadlikkusega inimene…
Muslim ei saa enesetapupommina tappa inimesi, vahet tegemata, kas tegemist on laste või täiskasvanutega.
Sest islamis ei saa sõda alustada üksikisikud. Seda ei saa kuulutada ka mingi rühmitus ega organisatsioon. See on riigi otsus. Ja tõepoolest, Hanafi juristid on pidanud džihadi riigi neljast ülesandest üheks. Nagu sõja alguses tuleb järgida neid reegleid, nii on islam kehtestanud ka sõja ajal järgitavad reeglid, mida me allpool selgitame.
Reeglid, mida tuleb järgida sõja ajal
Sellega seoses on Koraani salmides esitatud üldised põhimõtted:
“Kui te karistate, siis karistage neid samaväärselt sellega, mida nad teile tegid. Aga kui te selles asjas kannatlik olete, siis teadke, et see on kannatlikele parem.”
(An-Nahl, 16/126)
“Võidelge Jumala teel nendega, kes teiega võitlevad, aga ärge ületage piire; sest Jumal ei armasta neid, kes piire ületavad.”
(Al-Baqarah, 2:190)
„Oi, kes te usute! Olge õiglased ja täitke oma kohustusi õigluse nimel, olgu see siis tunnistajana või muul viisil! Ärge laske vihal ja vaenul, mida te kellegi vastu kannate, teid õiglusest eemale viia. Olge õiglased, sest see on jumalakartlikkuse juurde kuuluv tegu. Kartke Jumalat, sest Jumal teab kõike, mida te teete.“
(Al-Ma’idah, 5/8)
Prohveti (õnnistagu teda Jumal) sõnade ja tegudega kujunes sõjaõigus detailsemalt välja. Ta andis oma väejuhtidele, kelle ta sõtta saatis, järgmised juhised:
“Alustage teekonda Jumala nimel, võidelge Jumala teel, pidage kinni lepingutest, mis teil on sõlmitud nendega, kellega võitlete, ärge ületage piire, ärge tehke liiga neile, keda olete õigustatud sõja käigus tapnud.”
(laipade teotamine, nina ja kõrvade äralõikamine)
Ärge tehke seda; ärge tapke lapsi, vanureid, naisi, ärge tapke inimesi pühakodades.”
(Musned, 1/300; Abu Dawud, Džihaad 82; Sunen-i Kubra, 9/90)
Ka Hz. Abu Bakr (ra) andis Hz. Usamale, kelle ta Süüriasse saatis, järgmised juhised:
„Oh, Usama! Ära reeda, ära tee ülekohut, ära röövi vara, ära tee musla (ära puutu surnute jäsemetesse); ära tapa lapsi, vanureid, eakaid, naisi, ära rai maha ega põleta palmiistandusi. Ära rai maha ühtegi viljapuud. Ära tapa kariloomi, veiseid ega kaameleid, kui see pole toidu eesmärgil. Võid teel kohata inimesi, kes on end pühendanud templitele, ära puutu neid, ära sega nende jumalateenistust…“
(Ibn al-Athir, 2/335)
Jällegi, kui meie Prohvet (õnnistagu teda Jumal) nägi sõja ajal tapetud naist;
“See naine ei olnud ju sõdalane, miks ta tapeti?”
ütles ta ja keelas naiste tapmise isegi sõjas, kui nad ei astu moslemi vastu relvaga.
(Buhari, Džihaad 147)
Kui me vaatleme põhimõtteid, mida sõja ajal üldiselt järgitakse, siis näeme järgmist:
– Ei tohi tappa neid, kes tegelikult sõjas ei osale ega tee muslimitele kahju. See tähendab, et ei tohi tappa naisi, lapsi, orje, kes on tulnud sõdalastele teenima, pimedaid, erakuid, vaimulikke, vaimuhaigeid, vanureid, haigeid, invaliide jne.
– Vaenlaste jäsemeid ei tohi ära lõigata ega neid piinata.
– Hoiduda antud lubaduste ja sõlmitud kokkulepete rikkumisest.
– Põllumajandussaadusi, metsi ja puid ei tohi põletada, välja arvatud sõjalise vajaduse korral.
– Hoiduda au ja väärikuse riivamisest, abielurikkumisest ja ebaseaduslikest suhetest.
– Vaenlase käest võetud pantvange ei tohi tappa. Neid ei tohi tappa isegi kättemaksuks.
– Vältida vangide või vallutatud ala elanike tapmist.
– Kui lahinguväljal on sugulane, siis tuleks võimaluse piires vältida temaga vastasseisu.
– Hoiduda selliste inimeste tapmisest, kes tegelikult sõjategevuses ei osale, nagu põllumehed, kaupmehed, käsitöölised, ärimehed, ehk teisisõnu, sõjaga mitteseotud isikute tapmisest.
– Mitte kasutada sõjavange elava kilbina.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
