Lugupeetud vend/õde,
Need väited on taunitavad, need kahjustavad usku.
Need on sõnad, mis viivad ütleja kuristikku.
Rahva seas levib selliseid ütlusi palju.
“Ilma altkäemaksuta ei saa asju aetud.” “Tänapäeval ei tehta tööd ilma intressita.” “Kes see ikka intressi ei võta?”
Näiteks sellised ütlused on vaid mõned neist.
Sellistel üldistustel puudub igasugune alus, põhjendus ja tähendus.
Esiteks
vale, altkäemaks
ja
intress
sellised käitumisviisid ja harjumused, ükskõik kui laialt levinud või kui sagedased need ka poleks, ei ole mingil juhul
Sellega ei kaotata selle patusust ega keelatust.
ja see ei muutu. Sest patt on patt ja keelatu on keelatu.
Üldjuhul, kui Kõigeväeline Jumal midagi keelab, siis on see asi inetu, seega keelatud ja patt. Kui Ta midagi käsib, siis on see asi ilus, seega hea tegu ja lubatud.
Seega määrab pattude ja heategude, keelatu ja lubatu vahelise piiri Jumala keeld ja käsk.
Seepärast ei saa ükski inimene ega ükski jõud tühistada keelatud asjade patusust ja keelatust.
Kui inimene valetab teadlikult, teades, et see on vale, siis ta teeb pattu ja võtab sellega endale ka usulise vastutuse ja süü. Aga kui ta ei näe valet valena, ei erista tõde ja valet ning peab neid võrdseks, siis ühel päeval hakkab ta valetama nagu tõde, teeb sellest harjumuse, kuni lõpuks ei suuda enam sellest loobuda – ja saabki täielikuks valetajaks.
Aja jooksul hakkab teda häirima isegi otsekohesus ja ausus.
Sest kui keegi, kes alati räägib tõtt, ei kaldu tõest kõrvale, kelle elu kulgeb sirgjooneliselt ja kes peab tõde eluliselt tähtsaks põhimõtteks, peab valet nii inetuks, halvaks ja patuseks, siis inimene, kes igal võimalusel valetab, kes kasutab valet, kes rajab oma elu valele ja valelikkusele, peab tõde ja ausust sama mõttetuks, valeks ja…
“rumalus”
nagu näiteks.
Kõigeväeline Jumal hoiatab usklikke tungivalt vale ja valelikkuse eest ning kutsub neid pidevalt üles aususele:
“…Hoiduge valest sõnast.”
(Al-Hajj, 22/30)
„Oo, kes te usute! Kartke Jumalat ja rääkige tõtt.“
(Kui te ei valeta ja räägite tõtt)
Jumal parandab teie asjad ja annab teile teie patud andeks…”
(Al-Ahzab, 33/70-71)
Meie prohvet (õnnistagu teda Jumal) annab ka järgmisi elulisi soovitusi ja ütleb:
„Ma soovitan teile ausust. Sest ausus viib headusele ja headus viib paradiisi. Kui inimene räägib tõtt ja otsib tõde, siis kirjutatakse ta Jumala juures ausaks. Hoiduge valest, sest vale viib kurjusele ja kurjus viib põrgusse. Kui inimene räägib valet ja ajab taga valet, siis kirjutatakse ta Jumala juures valetajaks.“
(Buhārī, Adab 69)
„Kui inimene jätkab valet ja kavatseb valetada, siis ühel hetkel ilmub tema südamesse esmalt must täpp. Seejärel see täpp kasvab ja tema süda muutub täiesti mustaks. Lõpuks kantakse ta Jumala juures „valetajate“ hulka.“
(Muvatta, Kelam 18)
Tõepärasus on täielikult islami olemus, alus ja hing.
Valetamine on aga Jumala võimu laimamine. Kõik uskmatuseliigid on valetamine.
Silmakus on teatud liiki tegelik valetamine.
Meelitamine ja teeseldud käitumine on alatu vale. Kõrvalehoidmine ja silmakirjalikkus on kahjulik vale.
Just sellepärast on vale ja tõe vahel lõputu vahemaa, need on teineteisest sama kaugel kui ida ja lääs, nagu tuli ja valgus, mis ei saa üksteisega seguneda. Sest vale on uskmatuse alus, silmakirjalikkuse ja kahepalgelisuse esimene tunnus.
Valetamine on see, mis hävitab kõrge moraali, valetamine on see, mis mürgitab islami maailma. Valetamine on see, mis rikub inimkonda, valetamine on see, mis jätab inimesed vaimselt ja moraalselt maha.
Bediüzzaman ütleb küsimuse-vastuse vormis, milline peaks olema suhtumine tõesse ja valesse:
“Küsimus: Mis on meile kõigepealt vaja?”
Vastus:
Õigsus.
Küsimus: Veel?
Vastus:
Mitte valetada.
Küsimus: Mis siis?
Vastus:
Sıdk on siirus, lojaalsus, pühendumus, püsivus, tesanüt (solidaarsus).
Küsimus: Miks?
Vastus:
Kufri olemus
(kokkuvõte)
vale on vale, aga usu olemus on tõde…”
(vt. Väitlus)
Seega, valet pidada lihtsaks asjaks, võtta seda kui tavalist sõna, mitte karta valet, mitte võtta selget seisukohta vale vastu ja reageerida sellele ükskõikselt – see ei ole usklikule kohane käitumine.
Kes on valetamisest teinud harjumuse, isegi nii, et ei suuda enam ilma valeta midagi teha, riskib tõsiselt oma usu ja veendumuste kaotamisega.
Inimene võib eksida, pattu teha, vigu teha, aga ta ei saa teha midagi sellist, nagu valetamine, mis ohustaks tema usku.
Nagu meie prohvet (õnnistagu teda Jumal) on öelnud,
„Usklik võib omandada igasuguseid omadusi, kuid mitte kunagi reetmist ega valet!“
(Musned, 5/252)
Seda tõsiasja väljendatakse veelgi silmatorkavamalt ühes teises hadithis:
Ühel päeval küsiti meie prohvetilt: „Kas usklik võib olla argpüks?“
Meie prohvet vastas:
“Võib-olla.”
Kui küsiti: “Kas usklik võib olla ihne?”, vastas prohvet:
“Võib-olla.”
ütles ta.Kui küsiti: „Kas usklik võib olla valetaja?“, vastas prohvet:
“Ei, see ei saa olla tõsi.”
ütles ta.
(Suyuti, Tenviru’l-Havalik, 2/154)
Hadith viitab sellele, et usk ja vale ei saa koos eksisteerida; kui üks on olemas, siis teine kaob.
Ühel korral selgitas meie Prohvet (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) ka seda, et usk ja õigsus on lahutamatud.
Abdullah ibn Süfyan (ra) Sakafi hõimust jutustab:
Prohvetile (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu),
„Oo, Jumala Sõnumitooja, anna mulle nõu islami kohta, et mul ei oleks enam vaja kelleltki teistelt midagi küsida.“
ütlesin.Seejärel ütles meie prohvet:
“Ütle: Ma usun Jumalasse, ja siis ole aus.”
ütles ta.
(Muslim, Iman 13)
Kui keel harjub valetama ja hakkab seda tegema ilma mingi süümepiinadeta, siis see rikub ka südame, seega ka usu, ja lõpuks kaotab inimene paradiisi. Nagu hadithis öeldakse,
„Inimese usk ei ole õige, kui tema süda ei ole õige; tema süda ei ole õige, kui tema keel ei räägi tõtt. Inimene ei pääse paradiisi, kui tema naaber ei ole tema kurjusest vaba…“
‘
(et-Tergib ve’t-Terhib, 3:353)
Sest kes harjub valetama, see on kaotanud inimeste usalduse, neid petnud ja neile truudusetu olnud. Ka meie prohvet juhib tähelepanu sellele ohtlikule olukorrale:
„Kui su moslemist vend sulle usaldab ja tõtt räägib, siis talle valetada on suurim reetmine.“
(Abu Dawud, Adab 79)
Sellest vaatenurgast peame, ükskõik mis hinnaga, isegi kui see tähendab mõningaid materiaalseid kaotusi või teadmist, et meid ähvardab oht, vältima valesid sõnu oma naabruskonnas.
Meie prohveti (õnnistagu teda Jumal) hoiatusel selles küsimuses on äärmiselt suur tähtsus:
„Kui näete ohtu aususes, ärge siiski aususest loobuge. Sest pääste on vaid selles.“
(et-Tergib ve’t-Terhib, 3/590)
Selleks tuuakse ettekäändeks keskkond, aeg ja valitsevad tingimused, majanduslikud raskused ja eluga toimetuleku mured.
“valetamine on süütu”
me ei tohiks sellega tegeleda, me ei tohiks seda mingil juhul oma keelele omistada.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
