– Kas selle kohta on olemas mõni hadith?
– Kui kaks inimest omavahel räägivad ja üks ütleb, et Jumal ei andesta kindlasti seda inimest, kas siis on tõsi, et Jumal ütleb: “Kes räägib minu nimel? Ma andestasin sellele inimesele ja tühistasin ka sinu teod.”
Lugupeetud vend/õde,
Selles mõttes on üks hadith järgmine:
„Üks mees ütles: „Võin vanduda, et Jumal ei anna sellele inimesele andeks.“ Jumal aga ütles:“
“Kes see on, kes vannub, et ma ei andesta seda inimest?! Ma andestasin talle ja tühistasin ka sinu teo!”
ütles ta.”
(Muslim, Birr, 137)
Selle teemaga seotud teine hadith on järgmine:
„Iisraeli rahva seas oli kaks meest, kes käitusid täiesti vastupidiselt: üks oli patune, teine aga usin jumalateenija. Jumalateenija nägi teist patustamas ja ütles: „Loobu sellest patust!“ Ühel päeval nägi ta teda jälle patustamas ja ütles jälle: „Loobu!“ Teine aga vastas: „Jäta mind Jumalaga rahule! Kas sa oled minu järelevaataja?“ Teine ütles: „Võin vanduda, et Jumal ei anna sulle andeks!“ või „Jumal ei võta sind oma paradiisi.““
“Seejärel võttis Kõigeväeline Jumal mõlema hinge endale. Nad kohtusid Kõikide Maailmade Issanda juures.”
“Jumal, Kõigekõrgem, ütleb neile, kes on usinad jumalateenistuses:
“Kas sa oled selle vääriline, mis mul on?”
ütles ta. Pöördudes patuse poole:
“Mine, astu minu armust paradiisi.”
Ja teisele käskis ta: “Viige see tulele.”
Selle hadithi jutustaja Abu Hurayra (ra) ütleb:
(See mees ütles sobimatu) sõna, mis puudutas Jumala viha; see sõna hävitas nii tema maise kui ka taevase elu.”
(Abu Dawud, Adab, 43)
Nagu teada;
–
“Otsus on Jumala käes.”
(Al-An’am, 6/57, 62)
–
“Ta ei anna andeks seda, kui talle midagi võrdseks peetakse.”
(Nisa, 4/48, 116)
–
“Ta annab andeks need, kes on teinud muid patte peale širki, kellele Ta tahab.”
(Nisa, 4/116)
Seega, peale Jumala loal otsuseid langetava prohvet Muhamedi (õnnistagu Jumal teda) ei ole kellelgi teisel õigust Jumala nimel kellegi üle kohut mõista ega kedagi paradiisi või põrgusse saata.
Kuid Jumala poolt Koraanis ja prohvet Muhamedi (rahu olgu temaga) hadithides selgitatud käskude edastamine teistele ei ole selline. See seisneb vaid Jumala ja Tema Sõnumitooja käskude edastamises teistele, järgides Jumala ja Tema Sõnumitooja selles küsimuses antud käske.
Seetõttu viib see, kui keegi omavoliliselt Jumala nimel otsuseid langetab, ta nii selles kui ka järgmises elus hukatusse.
Teisest küljest pakuvad need hadithid elava näite sellest, et inimene ei tohiks oma tegudele liialt loota. Keegi ei tea, milline on tema lõpp, isegi kui ta on teinud häid tegusid.
Samuti ei tohiks olla eelarvamusi nende suhtes, kes on pattu teinud, vaid tuleks arvestada, et ka nemad võivad õnnelikult lõpetada oma elu ja kuuluda õnnistatute hulka.
Tõepoolest, ühes teises hadithis öeldakse:
“Vannun sellele, kellel pole teist jumalat peale Tema, et mõni teist teeb taevaelanike tegusid, kuni taevaga on vahel vaid küünarnukkepikkune vahemaa, siis aga võidab saatus ta üle ja ta teeb põrguelanike tegusid ning läheb põrgusse. Ja mõni teist teeb põrguelanike tegusid, kuni põrguga on vahel vaid küünarnukkepikkune vahemaa, siis aga võidab saatus ta üle ja ta teeb taevaelanike tegusid ning läheb taevasse.”
(vt. Muslim, Kader 1)
Seega on meie usus oluline mitte loota oma tegudele, vaid kuni surmani mitte kaotada lootust Kõigekõrgema halastusele ja samal ajal karta Tema viha.
Õpetlased, kindlasti.
“paradiislik”
või kindlasti
“põrgulik”
nad on seda pidanud üheks suurimaks patuks.
Samamoodi on ka teise inimese kohta langetatava otsusega. Mitte kellegi kohta.
-Kui Jumal ei teata teisiti-
kindlasti
“on taevas”, “on põrgus”
ei saa anda lõplikku otsust.
Seega peame olema äärmiselt ettevaatlikud, kui räägime asjadest, mida teab vaid Jumal, ja hoiduma hoolega ülemääraste sõnade ütlemisest. Ärgem unustagem, et kes millises olukorras oma maise elu lõpetab, on teada vaid Jumalale.
Selles mõttes on täiuslik ja küps usklik inimene;
– Ta ei muutu ülbeks, kui vaatab oma jumalateenistusi, vagadust ja teisi häid tegusid.
– Ta ei võta kunagi hooplevat hoiakut, sest ta ei tea, mis lõpuks juhtub.
– Ta ei vaata kunagi teistele üleolevalt ega põlglikult nende vigade ja puuduste tõttu.
– Ta ei võta kunagi, isegi kaudselt, endale ülistavat hoiakut.
– Jumala armulikkusel pole piire, kui Jumal seda tahab.
-välja arvatud need, kes surid polüteistidena-
annab kõik patud andeks.
– Ta loodab, et iga patune kahetseb oma tegusid, ja kujundab oma hoiakut vastavalt sellele.
– Ta on iseenda suhtes nagu prokurör, aga teiste suhtes nagu nende advokaat…
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
