– Miks ütles Ömer Nasuhi Bilmen, et see pole vajalik?
Lugupeetud vend/õde,
Kümnis
,
See on põllumajandussaaduste zakat, mis tähendab, et sa pead andma kümnendiku oma saagist.
Kui maa kastetakse rahaga, siis antakse kümnendik. Maa saadused on näiteks nisu, oder, riis, hirss, arbuus, kurk, baklažaan, lutsern, oliivid, seesam, mesi, manna, suhkruroog ja puuviljad.
Kuna Türgis on maa registreeritud ja omandatud, on Türgi maa kümnisemaa.
Põllumajandusega tegelevad moslemid peavad kindlasti maksma seda kümnise- ehk usulist maksu, et see, mida nad söövad, oleks halal.
Ömer Nasuhi Hoca poolt,
Ta ei tunnistanud enamikku Türgi territooriumist kümnisealana.
Õige.
(Istılahat-ı Fıkhiyye, 4/85)
Kuid isegi kui selline olukord varem eksisteeris, ei ole see praegu Türgis nii. Sest Türgi maa-alade staatus on maareformide tulemusena muutunud.
Nagu teada, oli Osmanite riigis maakorraldus mõnevõrra teistsugune. Ühel hetkel…
“Riigimaad”
või
“Sultaniyya”
nimetati ja neile anti riigile kuuluv maa staatus. Seetõttu ei võtnud riik sellelt maalt kümnist. Kui riik selle maa rendile andis, võttis ta selle eest isikutelt maksu.
Maa, millelt võeti makse ja andameid, ei olnud kohustatud täiendavalt kümnist maksma;
See on hadith, mis on küll puudulik, kuid siiski olemas.
(Nasbu’r-Raye, 3-442)
Kuid viimased maa- ja maareformid on seda olukorda muutnud.
Kogu maa erastati, registreeriti ja sellele väljastati omandiõiguse tunnistused.
Türgi praeguse olukorra järgi on maa igaühe oma.
see on tema enda omand.
Ta võib oma vara müüa, kinkida, pärandada ja ka ise seda juurde osta, kui soovib. Seetõttu,
Türgiye’deki põldude saagist on kohustuslik kümnist maksta.
Kui seda ei anta, siis on see nii patt kui ka vaese inimese õiguse rikkumine.
Religiooniasjade Direktoraadi Kõrgema Nõukogu 18.12.1981. aasta avaldus selle teema kohta on järgmine:
“Islami õiguse järgi on haritav maa, mis asub moslemiriigi piirides:
a. Riigimaa (arazî-i emîriyye),
b. Kinnisvara (usufruktuaar- ja haracimaad),
c. See jaguneb osadeks, nagu näiteks sihtotstarbelised maa-alad (maa-i mevkûfe).
Nendest maa-aladest kuulub riigile kodumaa maa omand, mille kasutusõigus (harimine) on antud riigi poolt sobivaks tunnistatud isikutele, kes seda taotlevad, vastutasuks iga-aastase kindla tasu või osa eest saadud saagist, näiteks kaheksandik, kümnendik jne. Isikuid, kellele need maa-alad on harimiseks antud, loetakse selle maa rentnikeks ja nende poolt makstud maksud ja osad loetakse renditasuks.
Hanafi koolkonna järgi,
Kuna rendi ja kümnise nõue ei saa ühel ja samal maal kehtida, on deklareeritud, et selliste maade saagilt ei ole vaja täiendavat kümnist maksta.Kuna Ottomani impeeriumi ajal impeeriumi piiridesse jäänud maa-ala käsitleti üldiselt riigimaana (arazi-i emîriyye), siis riigile antud kümnendik, kaheksandik jne. saagist loeti selle maa rendihinnaks.
Kuid riiklikult, hiljem eriseadusega.
Kuna need maad anti neile, kes neid harisid, omandina, loetakse neid endiselt omandimaaks. Seetõttu tuleb nendelt saadud saagilt maksta zakat (kohustuslik heategevuslik maks).
Maaviljelussaaduste osas on teadaolevalt kohustuslik maksta zakat’i.
‘kümnis’
öeldakse.”
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
