– Kas saaksite anda teavet selle kohta, mis toimub pärast matuseid, kui kirst on hauda pandud, sealhulgas loetavate palvete ja tehtavate toimingute kohta?
Lugupeetud vend/õde,
Surnute matmine haudadesse
Kui kirst on hauda viidud ja õlgadelt maha pandud, istub kogudus, kui takistusi ei ole. Enne seda istuda on makruh (soovimatu), samuti on makruh pärast seda püsti seista.
On hea, kui haua sügavus on inimese pikkune ja laius poole inimese pikkune. Piisab ka poole inimese pikkusest sügavusest. Haua juures on vooruslik laht. See tähendab: kõva pinnasega haua sees kaevatakse kible poolele auk. Sinna pannakse surnu. Tema ette pannakse puitu, pilliroogu või telliskivi sarnaseid asju. Sel juhul ei visata mulda otse surnu peale, vaid nende asjade peale. See on surnu vastu austuse näitamine.
Kui aga haua asukoht on pehme või märg ja kirstu kaevamine pole võimalik, kaevatakse kraavi sarnane süvend. Seda nimetatakse
“šakk = lõhestamine”
Öeldakse. Vajadusel müüritakse mõlemad küljed kinni millegi, näiteks savi- ja telliskividega. Seejärel asetatakse surnu nende vahele. Peale tehakse savist või laudadest laetaoline kate, mis surnut ei puudutaks.
Kui haua põhi on märg ja pehme, võib surnu kirstuga maha matta. Sellisel juhul on lubatud, et kirst on tehtud kivist või rauast. Kui aga sellist olukorda ei ole, on kirstuga matmine makruh (soovimatu). Mõnede fiqh-teadlaste arvates on naiste kirstuga matmine, isegi kui maa ei ole pehme, hea. Märja haua põhja on sünnet (soovitatav) panna mulda.
Laip asetatakse hauda nii, et see oleks suunatud Mekka poole. See pööratakse paremale küljele, näoga Mekka poole.
Kui on sõltuvus, siis see kaob.
Selili ei tohi magada.
Need, kes surnukeha hauda panid,
“Bismillahi ve âlâ milleti Resûlillâh” (See on araabia keelest pärit fraas, mis tähendab umbes “Jumala nimel ja Jumala Sõnumitooja rahva nimel”.)
“Kõigeväelise Jumala nimel ja Jumala Sõnumitooja rahva nimel”
(religioosne)
sinna me sind matamegi.”
nii nad ütlevad.
Inimeste arv, kes kirstu hauda panevad, varieerub vastavalt vajadusele.
Parem on, kui naise hauda panevad isikud on talle suguluse poolest lähedased.
Kui neid ei leita, valitakse välismaalaste hulgast need, kellel on hea maine.
Naiste hauale tõmmatakse loor, kuni nad sinna maetakse.
Kui keegi testamendis ütleb: “Las see inimene mind pesta, minu eest palvetada või mind hauda panna,” siis seda ei pea täitma. Kui aga pärijad sellega nõustuvad, siis testament täidetakse.
On lubatud palgata inimesi matuste korraldamiseks või haua kaevamiseks.
Kui surnuaial on keegi juba haua ette valmistanud ja sinna tahetakse matta teine surnu, siis vaadatakse: kui surnuaed on avar, siis on see makruh (soovimatu). Kui surnuaed ei ole avar, siis on see lubatud; kuid tuleb tasuda kaevamiskulud.
Ühe arvamuse kohaselt on kellegi enda jaoks haua kaevamine ja ettevalmistamine makruh (soovimatu), sest keegi ei tea, kus ta sureb. Kuid surilina ettevalmistamisel ei ole mingit makruh’i, sest sellele on tavaliselt vajadus.
Meie isand Abu Bakr (olgu Jumal temaga rahul) ütles mehele, kes talle hauda kaevas ja ette valmistas:
“Ära valmista endale hauda, vaid valmista ennast haua jaoks.”
Koraani lugemine ja talqin’i andmine surnu nimel
On peetud heaks tavaks, et pärast moslemi matmist oodatakse haua juures nii kaua, kuni saaks tappa ja ära jagada kaamel, ning loetakse Koraani. Väga tihti.
“Omand, Sündmus, Siirus”
ja
Muavvizeteyn
suurad, seejärel
Fatiha (Koraani esimene suura)
koos
Bakara
Loetakse ette suura algus. Selle tasu annetatakse surnu ja teiste usklike hingele. Palvetatakse Kõigevägevama Jumala poole, et ta surnu andestaks.
Ei ole kohane, et usukaaslased lahkuksid kohe pärast matuseid. Hukkunu hing harjub nende kohalolekuga, valmistub vastama küsimustele ja loodab Kõigeväelise Jumala andestusele.
Prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) ei lahkunud kohe pärast matuseid. Ta jäi mõneks ajaks haua juurde ja ütles kogudusele:
“Paluge oma vennale Kõigevägevamalt andestust ja paluge, et Ta talle rahu annaks. Ta peab nüüd vastust andma.”
Sellise moslemi haua juures, kes suri täisealiseks saades ja maeti maha.
“telkin”
Seda on peetud õigustatuks. Nimelt: kohe pärast matmist tõuseb keegi hea mainega inimene üles ja seisab surnu näo ees. Ta pöördub surnu poole:
Või nii; Yebne fülane!
(Oh Osman! Oh Zeynebi poeg, nagu näiteks)
) hüüab ta kolm korda. Kui ta ei tea surnu ja tema ema nimesid:
“Oh, Abdullah; Oh, Havva poeg!”
öeldakse. Ja siis öeldakse veel nii:
„Oi Abdellah! Oi Zeynebi poeg; tuleta meelde seda, millele sa tunnistust andsid: et ei ole jumalat peale Jumala ja et Muhamed on Jumala saadik ja et paradiis on tõde ja põrgu on tõde ja et ülestõusmine on tõde ja et viimne tund on tulemas, selles pole kahtlust, ja et Jumal äratab need, kes on haudades. Ja et sa oled rahul Jumalaga kui oma Issandaga ja islamiga kui oma usuga ja Muhamediga…“
(õnnistagu teda Allah ja andku talle rahu)
Prohvetitega, Koraaniga, Kaabaga kui palvesuunaga ja usklikega kui vendadega. Jumal on minu Issand, ei ole teist jumalat peale Tema. Temale ma usaldan ja Tema on Suure Trooni Issand.”
Tähendus:
“Oh Abdullah! Oh Zeynebi poeg! Nii nagu sa oma elus uskusid ja jätkasid:
“Ma tunnistan, et ei ole muud jumalat kui Allah ja et Muhamed on tema saadik.”
Ütle tunnistus. Kahtlemata on paradiis tõeline (olemas). Põrgu on tõeline, ülestõusmine pärast surma on tõeline, viimsepäev on tõeline; selles pole kahtlust. Kõigeväeline Jumal äratab surnud haudadest ja kogub nad kokku viimsepäeva platsile. Pea meeles, et sa olid nõus sellega, et Jumal on Issand, et religioon on islam, et Muhamed (olgu talle Jumala õnnistus ja rahu) on prohvet, et Koraan on juht, et Kaaba on palvesuund ja et usklikud on vennad.”
Kolm korda on tavaks öelda järgmist:
„Jaa Abdellah! Ütle: „Ei ole jumalat peale Jumala.“ Ütle: „Minu Issand on Jumal, minu usk on islam ja minu prohvet on Muhamed.“ Olgu talle õnnistus ja rahu. Issand, ära jäta teda üksi, sest Sina oled parim pärija.“
Tähendus:
„Oo Abdullah! Ütle: Ei ole muud jumalat kui Allah. Ütle: Minu Issand on Allah. Minu usk on islam. Minu prohvet on Muhammad (õnnistagu Allah teda). Oo Issand! Ära jäta seda surnut üksi. Sina oled parim pärija.“
Loodetavasti annab Kõigeväeline Jumal tänu sellistele lugemistele ja meeldetuletustele surnule andeks ja teeb haua küsimustele vastamise talle kergemaks.
Ühe arvamuse kohaselt, mis pärineb Hanafi fiqh’i õpetlastelt, ei ole pärast matmist talqini tegemine ei käsk ega keeld.
Malikite järgi on talqīn (õpetussõnade lausumine) surivoodil soovitatav (mendub), kuid pärast matmist on see taunitav (mekruh). Šafiite ja hanbalite järgi on talqīn’i tegemine aga soovitav (müstahab).
Moslem võib oma palve, paastu, Koraani lugemise ja heategevuse tasu kinkida teisele moslemile või kõigile moslemitele, olgu nad elus või surnud; see on lubatud. See tasu antakse neile ja loodetakse, et Jumala armust saavad nad kõik sama tasu.
Haua peale liigse mulla viskamine on makruh (soovimatu), kuid Imam Muhammedi järgi selles midagi halba ei ole. Haua juuresolijate poolt kolme peotäie mulla viskamine hauale on soovitatav, kusjuures esimesel korral öeldakse: “Minha halaknaküm (teid on loodud mullast)”, teisel korral: “Ve minha nuîdüküm (teid tagasi mullaks teeme)” ja kolmandal korral: “Ve minha nuhricüküm tareten uhrâ (teid teist korda mullast üles äratame)”.
Hauale vee piserdamine ei ole samuti keelatud.
Haudade kõrgus maapinnast on üks või vähem kui üks küünar. Soovitatav on teha need nagu kaameliküürud. Neid ei tehta tasaseks ega lubjaga kaetuks. Kuid lagunenud hauda võib mullaga tasandada.
On soovitatav, et matused toimuksid päeval.
Öösel matmine ei ole keelatud. Kuid kui just hädavajalik ei ole, ei tohiks öösel matta.
Kui laeval sureb keegi, kes ei saa kauguse või muudel põhjustel maale viia ja kelle keha võiks ootamise tõttu rikneda, siis pestakse ja mähitakse ta. Seejärel palvetatakse tema eest ja lastakse ta parem külg allpool, näoga Mekka poole, merre.
Imam Ahmedilt on teada, et sellisele surnule seotakse külge raske ese, et ta saaks merepõhja vajuda. Imam Šafi’i selgituse järgi, kui see juhtub islami riigile lähedal, tuleks surnu tihedalt kahe laua vahele siduda ja merre visata, et vesi ta mõnele kaldale kannaks ja moslemid ta sealt üles võtaksid ning mataksid. Nii on meilegi edasi antud.
On soovitav matta surnud või tapetud inimene ühte selle paiga kalmistutest. Enne matmist ei ole takistust viia teda ka teisele kalmistule, mis asub ühe või kahe miili kaugusel. Kaugemale viimise osas on eriarvamusi. Ühe arvamuse kohaselt võib ta matta ka kaugemale, kui on teekonna pikkus. Selles ei ole midagi taunitavat. Kuid pärast matmist ei saa teda enam ümber matta; seda saab teha vaid vältimatutel põhjustel, näiteks kui ta on maetud kellegi teise asemele.
Malikite järgi
Enne ja pärast matmist võib surnukeha teise kohta viia järgmistel tingimustel: surnukeha ei tohi transportimise käigus kahjustuda, transport ei tohi olla lugupidamatu ega tekitada pahameelt. Lisaks peab olema ka mõjuv põhjus. Näiteks hirm üleujutuse ees, soov olla perele lähemal, et nad saaksid külastada, või uskumus, et uus matmispaik on õnnistatud…
Kui ükski neist kolmest tingimusest ei ole täidetud, on selle transportimine keelatud.
Hanbelide järgi
Jah, õigustatud eesmärgil on lubatud surnuid ümber matta nii enne kui ka pärast matmist. Näiteks, kui soovitakse matta nad hea inimese kõrvale või pühale kohale… Kuid tingimusel, et ollakse veendunud, et surnukeha ei hakka haisema.
Šafiide järgi,
Surnute ümbermatmine teistesse kohtadesse on põhimõtteliselt keelatud. Kui neil on kombeks oma surnuid matta teise kohta kui nende kodukohas, siis nad võivad neid sinna viia. Samuti on soovitatav (sunna) viia Mekasse, Medinasse, Jeruusalemma ja heade inimeste kalmistute lähedusse surnud, kui nende lõhn ei ole muutunud. Kuid enne ümbermatmist tuleb neid pesta, kätida ja neile palve lugeda. Vastasel juhul on ümbermatmine keelatud.
Mis puutub ümbermatmisse pärast matmist,
See on lubatud vaid äärmisel vajadusel, näiteks kui surnu on maetud ebaseaduslikult hõivatud maale. Sel juhul on lubatud surnu ümbermatmine omaniku soovil.
Imam Mawardi selgituse kohaselt on pesemata matmine, haua veega täitumine ja niiskuse imbumine samuti põhjused, mis nõuavad haua avamist ja surnu ümbermatmist.
Surnu eestkostja peaks surnu matmisest järgmise päeva kuni seitsmenda päevani jagama vaestele seda, mis talle kergelt kätte tuleb, ja selle eest saadud tasu surnule annetama. See on sunna (prohveti eeskuju). Kui ta selleks võimeline ei ole, peaks ta palvetama kaks rakat ja selle eest saadud tasu surnule annetama. Kuid surnu lähedaste poolt esimesel ja kolmandal päeval või nädala pärast pidusöögi korraldamine on makruh (soovimatu). Kuid surnu naabrite või kaugemate sugulaste poolt toidu valmistamine ja surnu lähedastele pakkumine ning söömisele pealekäimine on mustahab (soovitatav). Sest surnu lähedased võivad olla sellises seisundis, et nad ei suuda ise endale süüa valmistada.
On lubatud, et surnu lähedased istuvad kolm päeva kodus, et vastu võtta kaastundeavaldusi.
(Ömer Nasuhi Bilmen, Suur Islami Katekismus)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
