Lugupeetud vend/õde,
– See küsimus on sama, mis iga teinegi palvega seotud küsimus. Kas inimese palvetamine Jumala poole murrab tema usalduse Jumalasse?
Sellele küsimusele võime vastuse leida Koraanist:
Selles ja paljudes teistes sarnastes salmides on rõhutatud Jumalale palvetamise tähtsust.
– Palve on usu nõue ja orjuse märk. Tegutsemine põhjuste sfääris, näiteks ravimite kasutamine, ei ole vastuolus usaldusega Jumalasse, seda on mõnes hadithis isegi soositud. Palvetamine, anumine on oluline orjuse märk, sest see näitab inimese enda nõrkust ja vajadust Jumala järele.
Seetõttu ei ole palvetamine vastuolus usaldusega Jumalasse. Oluline on vaid teada, et see on Jumala looming, et Jumal on see, kes tegutseb kulisside taga, mitte näiteks ravim.
– Pealegi on olemas hadithid, mis räägivad, et prohvet (õnnistagu teda Allah) ise palvetas oma surmahaiguse ajal nii.
Ja seda hadith’i on oma raamatusse võtnud ka Imam Gazali ise.
Imam Gazali ei saa pidada prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) tegevust, mis ta ise tegi, usalduse puudumiseks Jumala vastu.
Gazali käsitles küsimuses nimetatud teemat oma teose viimases peatükis. See peatükk on avaldatud ka eraldi raamatuna, nii araabia keeles kui ka tõlgituna.
Gazali selgitus siin ei ole otseselt seotud palvega. Ta on teemat käsitlenud lähtuvalt neist, kes soovivad surra, et Jumalaga kohtuda. Asjakohane teave on järgmine:
Tea, et selle maailma ahvatlustesse uppunud, selle ilule järele andnud ja selle himudele liigselt kiindunud inimese süda on kahtlemata unustanud surma. Kui talle seda meelde tuletatakse, siis ta ei taha seda kuulda ja tunneb selle vastu vastikust. Nemad on need, kelle kohta Jumal on öelnud:
Need, kes on sukeldunud maailma ja selle ihadesse.
. Need, kes kahetsevad ja uuesti meelt parandavad.
Vaimselt täiuslikud, valgustatud isikud.
Nad ei mõtle kunagi surmale. Kui nad seda ühel päeval meenutavad, siis kahetsevad nad asju, mida nad elus tegemata jätsid, ja hakkavad seejärel seda (surma) halvustama. Sellise inimese surma meenutamine ja mäletamine viib ta Jumalast pigem eemale kui lähemale.
Kes aga kardab, et surm teda ootamatult tabab, enne kui ta oma varustust valmis saab ja kahetsuse täielikult ära teeb, see mõtleb sageli surmale, et hirm tema südamesse juurduks ja kahetsus täielikult teoks saaks. Mõnikord ei pruugi ta surma meeldivaks pidada, sest kardab, et surm teda enne varustuse valmis saamist ja kahetsuse lõpuleviimist tabab. Kuid selles osas on ta oma surma-vastumeelsuses andeks antud. See inimene on nagu Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu),
Ta ei ole selle hadithi ähvarduse all. Sest see inimene ei näe surma ja Jumalaga kohtumist halvana; ta ütleb seda hirmust, et ta oma puuduste tõttu kaotab võimaluse Jumalaga kohtuda.
Selle inimese olukord sarnaneb armastaja olukorraga, kes valmistub oma armastatuga kohtuma viisil, mis talle meeldib ja on tema heaks kiidetud, ning seetõttu lükkab kohtumise edasi. Seega ei loeta teda selles mõttes Jumalaga kohtumist halvaks pidavaks.
Märk sellest, et inimene ei soovi surma, on see, et ta on alati surmaks valmis ja ei tegele muude asjadega. Muidu kuulub ta nende hulka, kes on uppunud armastusse selle maailma vastu.
Ta alati mäletab surma. Sest surm on aeg, mil ta kohtub oma armastatuga. Kes armastab, ei unusta kunagi aega, mil ta oma armastatuga kohtub. Tegelikikult peavad need, kes on teadlikud, surma tulekut sageli liiga aeglaseks; nad soovivad, et surm tuleks varem, et nad saaksid vabaneda sellest patustest inimestest täis maailmast ja kohtuda universumi Issandaga. Nii ütleski Huzeyfe, üks prohveti kaaslastest, oma surmahetkel:
Kes iganes kahetseb oma patte ja soovib Jumalaga kohtuda heade tegude kaudu, on vabandatav, kui ta ei soovi surra, samuti on vabandatav see, kes on teadlik Jumalast ja soovib surra ning seda igatseb.
Kõrgem aste kui need kaks on selle inimese aste, kes on oma asjad Jumalale usaldanud ega eelista omaenda tahte järgi elu ega surma. Tema jaoks on parim ja armsaim see, mis on tema Issanda jaoks armsaim. Selline inimene on oma ülima armastuse ja kiindumuse tõttu jõudnud rahulolu ja alistumise tasemele; see ongi tegelik eesmärk ja siht.
Igal juhul on surma meenutamisel oma voorus ja kasu. Sest isegi see, kes on sügavalt kiindunud maistesse asjadesse, hakkab surma meenutades järk-järgult neist eemalduma. Sest nüüd hakkavad talle maise elu hüved muret tekitama, maise elu naudingud kaovad. Kõik, mis muudab inimese jaoks maise elu naudingud ja himud kibedaks, on tegelikult tema jaoks päästevahend.
Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) on öelnud:
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
