“Sõdige nendega, kellele on antud raamat, kes ei usu Allahi ega viimsepäeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Allah ja Tema Sõnumitooja on keelanud, ja kes ei võta omaks õiget usku – islami – kuni nad alistuvad ja oma käega maksu maksavad.”
(Tawbah, 9/29)
– Mida me peaksime sellest salmist mõistma?
– Esmapilgul näib see olevat vastuolus teiste sõjaga seotud salmidega.
– Kas siin öeldakse, et me peaksime võitlema ainult nendega, kes on usulised, kellel on need omadused?
Lugupeetud vend/õde,
Vastav salm on tõlgendatud järgmiselt:
Kes ei usu ei Jumalasse ega viimsepäeva,
Isegi kui nad räägivad Jumalast ja teisest elust, ei ole neil tegelikult seda oma südames, nad arvavad, et see maailm jääb igaveseks neile ja et nad ei pea kunagi oma tegude eest vastust andma.
Kes ei pea keelatuks seda, mille on Allah ja tema saadik keelanud,
(ehk need, kes ei hoidu keelatust, kes ei tunnista keelatuks neid asju, mis on selgelt keelatud Jumala raamatus, prohveti sunnas ja isegi nende endi järgitavaks väidetud raamatus ja prohveti käskudes, ning kes peavad lubatavaks ja ründavad kõike, mida nad tahavad ja milleks neil jõudu on, olgu see siis lubatud või keelatud)
ja kes ei võta omaks õiget usku,
(kuigi neil võib olla oma usk, ei ole see õige usk ega ole nad õigusemõistjad)
Võidelge nende vastu, kes ei pea õiguse tunnistamist, õigusele alistumist, õigel teel käimist ning õiguse ja seaduse järgimist oma usu ja usulise kohusetäitmise tähtsaimaks eesmärgiks, isegi kui nad tunnistavad mingit usku ja näitavad üles kuulekust ja alistumist; kes ei usu ega kuuletu Jumala käskudele, õiglasele šariaadile, ega kaitse õigust ja seadust, ega teosta õiglust Jumala käskude järgi, ega tunnista Jumalat, tõelist Jumalat, ei oma olemuses, ei omadustes, ei tegudes ega käskudes, ilma mingi kaaslase või võrdsega, ega anna õigust igale asjale, olgu see looja või loodu, ega pea neid asju tähtsaks, ega oma sellises mõttes usku ja usulist kohusetäitmist!
Sest kuigi neil on oma usundid, ei ole need tegelikult õiged usundid.
Isegi kui see on osaliselt õige usk, ei ole see puhas ja tõeline usk, mis kuulub tõele. Nad ei järgi puhast ja siirast tõelist usku, islami, ega nõustu tegutsema tõelise šariaadi järgi. Seetõttu ei ole nende usk vaba valest ja ebaõiglusest, ning nende usklikkus ja pühendumus oma usule ei ole tõeline usklikkus ja pühendumus. Nad on äärmuslikud, liialdavad ja fanatilised, valmis tegema palju julmust ja ebaõiglust isegi usu nimel. Selles mõttes on nende usk, mis ei järgi õigust ja seadust, sama mis uskmatus, ehk ebamoraalsus.
On tähelepanuväärne, et
salmis ”
“dînelhakk” – “õige usk”
on kästud. See aga
“Õige usk”
on tugevam kui ütlusest.
“Õige usk”
See väljend määratleb täieliku ja täiusliku piiri, mis näitab õige usu olemust ja sisu. Eriti on rõhutatud nende sätete tähtsust, mis põhinevad õigusearmastuse põhimõttel, mis on islami suurim ja ainulaadne omadus, mis tunnistab õiguse sätteid ja eesmärki, samuti usu suurimat eesmärki, mis peab Jumala õigust kõigi õiguste aluseks ja alguseks, mis arvestab kõigi huve, mis kuulutab, et igal asjal ja igal inimesel on oma õigus ja seadus, kuulutades õiguse ülemvõimu ja õiguste pühadust ning käskides ja teatades kohustuste ja ülesannete andmist ning valimismenetlusi vastavalt õiguse ja seaduse nõuetele. Sest…
“Jumalale meelepärane religioon on islam…”
(Al-Imran, 3/19)
Vastavalt sellele, mis on kohustuslik olemasolu Jumala juures, on religioon islam. Teisisõnu, religiooni tõeline tähendus on allumine Jumala käskudele. Karistus, vastutus jne, teised religiooni tähendused on kõik sellest tähendusest tuletatud.
Seega, kui allumine kuulub millelegi, siis kuulub sellele ka religioon ja usuline veendumus. See võib olla vale või ebaõiglane, tahtlikult või tahtmatult. Seetõttu võib esineda palju ebaõiglasi religioone või usulisi arusaamu.
Seega on ka Jumala religioon Jumalale alistumine.
Seega ei ole see meelevaldne alistumine,
“Islam on alistumine Jumalale, alistumine Jumala teele.”
See on täielik ja siiras kuulekus ja lojaalsus, mis on vaba igasugustest vaenulikest vaidlustest, ning see ongi see, mida sisaldab endas sõna “Islam”.
“silm = rahu”
ja neil on olemas kõik õnne ja heaolu mõisted.
“Kes otsib teist usku peale islami, seda ei võeta vastu…”
(Al-Imran 3:85).
Kui religiooni tähendus on niimoodi teada, siis tähendab see, et õige islam on see, mida õige Jumal käsib ja aktsepteerib. Eriti selgub, et islam tähendab õigele Jumalale alistumist ja temaga ühinemist, tema käskude armastamist ja tahtlikku täitmist ilma mingi kibeduseta.
Kokkuvõttes,
Ükski religioon ei saa olla õige ega seda nimetust väärida, kui ta ei ole täielikult seotud Kõigekõrgema Jumalaga. See on võimalik vaid siis, kui selle allikas ja eesmärk, nägu ja olemus on suunatud tõele, kui ta tunneb Kõigekõrgemat Jumalat ja Tema seadusi ning on Temaga täielikult seotud.
“Meie lõime taevad ja maa ning kõik, mis nende vahel on, õigluse alusel ja kindlaksmääratud ajaks.”
(Al-Ahqaf, 46/3)
Vastavalt sellele, et igale olendile on antud määratud eluaeg ja sellega kaasnev õigus, ning teades, et selle olendi õiguse austamine tähendab Jumala õiguse austamist, tähendab Jumala teenimine ja usklik olemine seda, et teenitakse Jumala sulaste õigusi ja isegi kõigi asjade õigusi õiguse käskude raames. Nii nagu iga tõe piir püsib oma seaduse piiriga, nii püsib ka religiooni tõde selles, et õigus on õiguse oma, ja õigus on õigusele määratud. Seetõttu ei saa religioon, mis ei ole õige religioon, st millel puudub seos õigusega, mis ignoreerib õiguse küsimust ja mis ei ole õiguse käsk, olla õige religioon. Ka usklikkus, mis ei järgi õigust ega täida selle nõudeid, ei saa olla õige usklikkus.
Siin aga on juttu neist, kes ei tunnista õiget usku, ei alistu õiglusele, ei tunne õigust ega seadust, ei erista keelatut lubatust ja ründavad õigusi. Lisaks, nagu selgitatakse, ründavad nad mitte ainult inimeste õigusi, vaid ka Jumala õigusi, Jumala õiguse, s.t. usundi reegleid.
Siin on kirjeldatud neid, kes ei usu Jumalasse, ei arvesta hauataguse eluga, ei pea keelatuks seda, mida Jumal ja Tema Sõnumitooja on keelanud, ega ei võta omaks õiget usku – täpsemalt öeldes, neid, kellele on antud raamat, ja keda iseloomustavad kolm järgmist omadust:
jumalatu, lugupidamatu ja ebaõiglane
Sõdige nendega, kuni nad ise tulevad ja maksavad jizja’t, alistunult. See tähendab, et kui nad ei võta vastu õiget usku, islami, siis sõdige nendega, kes, olles saanud raamatu, on õiguse vastu, kuni nende jõud on kahanenud ja nad on nõustunud alluma islami võimule ja kaitsele ning maksma jizja’t. Sõdige nendega, kuni nad on valmis maksma jizja’t, mis on neile kindlaks määratud, kohe ja käega katsutavalt, meeles pidades oma alandlikku olukorda ja seda austades. Ja nii võtke neilt peamaksud, järgides õigust ja seadust, täites õige usu käske, hoidudes ebausust Jumalasse ja hauatagusesse ellu ning hoidudes keelatust. Sest kui te unustate Jumala ja hauataguse elu, teete seda, mida nemad teevad, ei erista keelatut ja lubatut, ei pea kinni Jumala ja Tema Sõnumitooja poolt keelatust, ei järgi raamatut ja sunnat, ei tegutse õige usu järgi, siis on selge, et teil pole õigust ei sõdida ega jizja’t nõuda. Sest need omadused on mitte džihaadi pidajate, vaid nende omadused, kelle vastu sõda peetakse. Need on põhjused, miks jizja’t makstakse, mitte miks seda nõutakse. Selliste inimeste õigus on mitte võit, vaid kaotus, mitte jizja’t nõuda, vaid jizja’t maksta.
“Jizya”
See on omamoodi võla tasumise tähenduses, tuleneb tegusõnast, mis tähendab võla tasumist. See tähendab maksu, mille kohustuse täitja peab oma lubaduse kohaselt maksma, mis tuleneb tema kohustusest elu ja vabaduse kaitse eest ning on maks, mis tuleb tasuda selle tingimusega. Kuigi on öeldud, et selle pärsiakeelne sõna on araabiakeelne, ei ole selles šariaadi ja juriidilisest seisukohast arvestatavat omadust.
“An yedin” kirje kehtib iga järgmise tähenduse puhul:
1.
Valmis kohe, kõhklematult, kuulekalt ja aupaklikult, ning nii, et ei oleks vaja järelpärimist ega sissenõudmist, ulatades oma käe,
2.
Käsitsi, otse ja viivitamata.
3.
Igaüks isiklikult, mitte oma esindaja või kellegi teise kaudu,
4.
See, kes on töövõimeline, kes suudab tööd teha ja teenida, kes on täisealine, mitte need, kes on abitud ja vaesed, kellel pole sissetulekut ega teenimisvõimalust.
Kõigis neis neljas tähenduses
“sõi”
Sõna “cizye” tähendab andvat kätt.
Mis puutub aga valdkonna spetsialistidesse:
5.
Kuna nad on kaitsetud, see tähendab, et nad ei suuda ise oma elu, vara ja muid õigusi kaitsta, vajavad nad kaitsevat kätt, mis neid kaitseb. Seega on sellel käel õigus neid kaitsta, mis tähendab, et “käsi” tähendab jõudu ja võimu.
6.
Pikendatud käe, see tähendab neile osutatud heateo ja soosingu tõttu, sest kuigi lüüasaamine, jõu ja iseseisvuse kaotamine on suur alandus ja õnnetus, siis isegi sellises alandavas olukorras, makstes jizyat, vangistusest pääsemine ja eluõiguse ning vabaduse saavutamine, õiglase valitsuse kaitse alla sattumine, mis täidab religiooni nõudeid, tähendab ka suurt õnnistust ja soosingu osaliseks saamist, mis on suur õnnistus, mida tuleb tänuga vastu võtta.
Siiani esitatud tähendused on selle õnnistuse õigustatud ja vajalikud tagajärjed. Ja siin ongi…
“ma vannun”
sest see salvestis toob ilmsiks ja meenutab kõiki tähendusi
“häbisse sattununa ja alandatuna”
See on ka meeldetuletus sellest alanduse seisundist. Sest kui seda alandust ei mäletata, ei osata selle õnnistuse väärtust hinnata.
“Koraani käskude kogumik”
Ebubekr Cessas on öelnud: “…nende alandamise eesmärk ei ole mitte neile kannatusi tekitada ega neid kohustada võtma vastu ülejõukäivaid kohustusi, vaid neid lihtsalt alavääristada, neilt lugupidamist võtta ja neid alandada…”
Kahtlemata, olgu kaitse all olemine kui tahes tänuväärne õnnistus, on see ikkagi midagi muud kui alandlikkus, alaväärsus ja tänuvõlg võrreldes sellega, kui olla ise kaitsja rollis, selle au ja ülemvõimuga. Näib, et selles salmis on jutt jizjast, mis kehtib raamatute rahva kohta. Kuid ka zoroastristid saavad sellest kasu.
“Rakendage neile sama menetlust, mida rakendatakse usuliste kogukondade puhul.”
(Muvatta, Zekât 42)
See on kooskõlas hadithiga. On üksmeel, et nad on maksude maksmise osas sarnased Ahl-i Kitabiga (raamatute rahvastega). Kuid nende poolt tapetud loomade liha ei ole lubatud süüa ja nendega abiellumine on keelatud. See on hadithi edasises osas üksmeelselt kinnitatud. See on seotud ka Maide suura’ga.
“Täna on teile lubatud kõik head asjad. Nii nagu teile on lubatud nende toit, kellele on antud raamat, on ka nende toit teile lubatud.”
(Vaata Al-Ma’idah, 5/5.)
Mis puutub teistesse polüteistidesse, kes ei ole zoroastristid:
Ülaltoodud salmides on neile mainitud vaid islamit, neile ei ole lubatud maksta jizyat. Siin ei ole ka mingit piirangut ega kitsendust, mis tähendaks, et jizya on mõeldud vaid Ahl-i Kitab’ile. Seetõttu on küsimus jäetud ijtihadi (õigusliku arvamuse kujundamisele).
Imam-i Azam Ebu Hanife’ye göre;
Jizya’t nõutakse kindlasti Ahl-i Kitabilt ja mitte-araabia päritolu polüteistidelt; araabia polüteistidelt seda aga ei nõuta, neile pakutakse vaid islami usku astumist.
Abu Yusufi järgi;
Araabidelt, olgu nad siis usklikud või mitte, ei võeta. Kuid mitte-araabidelt võetakse nii usklikelt kui ka uskmatutelt.
Imam Šafi’i järgi
Olgu ta araablane või mitte, usklikelt võetakse vastu, aga ei araablastelt ega mitte-araablastest ebajumalakummardajatelt.
Imam Malik ja Evzai aga
“võetakse igasugustelt uskmatutelt”
nad on öelnud.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
