– Imam Rabbani oma kirjade kogumiku (Mektubat) 77. kirjas räägib prohvetite vilajeti (vaimse pärandi) saavutamise võimalikkusest. Ometi ei ole ühegi prohveti vilajetit võimalik saavutada.
– Kas ma saan valesti aru, või on siin mingi muu tähendus?
Lugupeetud vend/õde,
Imam-ı Rabbanî vastavat ütlust saab tõlkida järgmiselt:
„Iga prohveti šariaat on seotud tema vilajetiga. Selle šariaadi järgimine võimaldab selle vilajeti saavutada.“
(vt. Mektubat, araabia keeles, 1/127, 77. kiri)
– Siin võime ehk aru saada järgmisest:
Iga õiglane inimene võib jõuda oma prohveti valitsuspiirkonda, järgides selle prohveti šariaati.
See kokkusaamine ei tähenda, et mõlemal vanemal on võrdsed hooldusõigused.
Vastupidi, ta saavutab prohveti eestkoste tiiva all, orjuse kaudu, kõrge positsiooni.
Tõepoolest, ka islamis on tunnustatud võimalust saavutada prohvetliku pärandi kaudu ülimat valitsusvõimu, mida nimetatakse *velayet-i kübra*. See valitsusvõim ei ole aga sama ega samaväärne prohveti valitsusvõimuga. Vastupidi,
Vanemate eestkoste on vaid “vari”, prohvetite eestkoste aga on tõeline.
Vari ei ole võrreldav sellega, mille vari ta on.
– Bediüzzaman Hazretlerinin järgmised sõnad on hea selgitus:
„Prohvetluse suhe valitsusvõimuga on nagu Päikese suhe peeglites nähtava Päikesega.“
Siin on
prohvetlikkuse ringkond, pühakuks olemise ringkond
Mida kõrgem on prohvetluse ringkond, seda enam peavad prohvetluse teenijad ja selle päikese tähed, s.t. kaaslased, ületama pühakuid (suleha) pühaduse ringkonnas. Isegi kui keegi saavutab ülima pühaduse, mis on prohvetluse ja siiruse pärand, s.t. kaaslaste pühadus, ei jõua ta ikkagi esimese rea kaaslaste tasemele.
(vt. Sõnad, lk. 491)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
