Kas on olemas salme, mis väidavad, et inimestel on kaasasündinud nii häid kui ka halbu omadusi?

Küsimuse üksikasjad


– Millised Koraani salmid viitavad sellele, et inimene sünnib nii heade kui ka halbade omadustega?

Vastus

Lugupeetud vend/õde,

Mõnedes salmides viidatakse inimeste mõlemale omadusele, samas kui mõnedes salmides viidatakse vaid ühele omadusele.

Näiteks:


“Talle”

(inimese egole, tema sisemisele olemusele)

Ma vannun sellele, kes on andnud talle võime eristada head ja kurja, tema enda hinge juures…

(kurjadest asjadest)

kes puhastab, on tõesti lunastatud. Kes teda saastab,

(kurjadele tegudele)

kaevaja on samuti pettunud.”


(Šams, 91/8-10)

Nendes salmides viidatakse nii inimese loomuses olevatele headele kui ka halbadele omadustele.


„Me pakkusime seda usaldust taevastele, maale ja mägedele, kuid need keeldusid seda kandmast ja kartsid seda. Inimene aga võttis selle enda peale. Tõesti, inimene on ülekohuslik ja teadmatuslik.“




(Al-Ahzab, 33/72)

Ülaltoodud salm viitab inimese kahele halvale omadusele.


„Inimene ihkab head, aga (mõnikord) ka kurja. Inimene on väga kärsitu!“


(Al-Isra, 17/11)

Selles salmis viidatakse inimese loomupärasele halvale omadusele – kiirustamisele.

Koraanis on seda mainitud kuuekümne viiel kohal.

inimene

, kaheksateistkümnes kohas

ins,

kusagil ka

inimlik

läbi. Samuti ühes salmis

enâsî,

kahesaja kolmekümnes kohas

inimesed

esineb mitmuses kujul.


Inimene Koraanis

Kõiki aspekte arvesse võttes on sellega seotud salmid terviklikult aluseks tema loomisele, olemusele ja eesmärgile.

Inimesele on antud võime mõista head ja kurja ning valida nende vahel; seetõttu on tal piisav vabadus, et olla oma tegude eest vastutav. Talle on antud silmad, kõrvad ja süda (mõistus), et ta saaks sündmusi jälgida ja hinnata, talle on näidatud õige tee, et ta saaks teadlikuks väärtustest ja valiks neist need, mis on kooskõlas moraaliseadusega ja lõppkokkuvõttes ka tema enda hüvanguks.

Inimese kohustus sellise ülesandega, selle olulise pärandi kandmine, väljendab üht tema maapealse eksistentsi põhitähendustest. Selle ülesande täitmisel on kõige olulisemaks takistuseks jällegi…

inimene ise ongi see.

Sest see on tema olemasolu kui katsumuse paratamatu osa.

tänamatus, ajutistele naudingutele kalduvus, ihnsus, meeleheide, unustamine, ülbus, kiirustamine, vastupanu tõele, eitamine

tal on selliseid nõrkusi ning ta peab moraalse arengu käigus õppima neid nõrkusi ületama.

Olemuselt kõige kaunimalt loodud inimene.

, kui ta seda ei suuda

põhja vajuma / täielikult alla käima

Ta on vang. Oluline on meeles pidada, et maapealne elu on ajutine ja surma vältimatus silmas pidades on inimese jaoks kõige mõistlikum püüda see maapealne katsumus edukalt läbida.

(vt. Âl-i İmrân, 3/14; Hûd, 11/9-11; Yûsuf, 12/53; Nahl, 16/4; İsrâ, 17/83,100; Enbiyâ, 21/34-35, 37; Mü’minûn, 23/78; Mülk, 67/23; Kıyâme, 75/20-21; Şems, 91/7-10; Leyl, 92/4; Tîn, 95/4-6; Âdiyât, 100/6-8)

Ka hadithides leidub mitmesuguseid selgitusi inimese kohta.

Eelkõige rõhutati, et Aadam on inimkonna ühine esivanem.

(Buhârî, “Tevhîd”, 38),

nagu paljudes salmides, nii ka hadithides

“ins”

inimtüüp, mida väljendab sõna

“džinn”

on mainitud koos salajaseks peetava liigiga.

(Muvatta, Ešribe, 15; Ebû Dâvûd, Salât, 102)

Iga inimene

looduse poolt antud viisil sündinud

hadith, mis seda väljendab

(Muslim, Ķader, 25),

see viitab selle liigi ainulaadsele loomusele, mis määrab tema positsiooni Jumala ees. Inimese

tema kiirusele, tülitsemisele kalduvusele ja ahnusele

viidatud hadithid

(Buhârî, Tevĥîd, 31, 36; Müslim, Îmân, 326, Cihâd, 81)

see on täielikus kooskõlas samat asja väljendavate salmidega.

Inimene saab ainult

õnnistatud olgu need, kes püüavad oma nõrkusi ületada

hadith, mis seda rõhutab

(Muvatta, Vesâyâ, 7)

tema poolt mainitud ülestõusu piir on hadithides, mis rõhutavad, et isegi prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) oli vaid inimene.

(Buhârî, Hiyel, 10, Salât, 31, Ahkâm, 20)

tuleks koos kaaluda.


Mis puutub inimese positsiooni teiste elusolendite seas, siis on öeldud, et Jumal on Aadama poja ülendanud.

avaldus

(Al-Isra, 17/70),

See tähendab, et inimene on varustatud mitmesuguste jõudude ja võimetega ning teised olendid on tema teenistuses, mis teeb ta auväärseks. Inimesel on nii mõistus kui ka kirg, mis annab talle silmapaistva koha olendite hierarhias, kus on ka inglid ja loomad. Selle omaduse poolest on inimene ühest küljest

kiites teda kui kõige kaunimalt loodud olendit,

teiselt poolt

samuti seisame silmitsi moraalse ja vaimse allakäigu ohuga

asub.


Tervituste ja palvetega…

Küsimused islamist

Viimased Küsimused

Päeva Küsimus