”
Kui keegi sureb ja tema järel nutjad hakkavad hüüdma: “Oh, minu mägi, oh, minu Issand…”, siis määratakse talle kaks inglit, kes löövad surnu rinda ja ütlevad:
“Kas sina oled selline?”
nii nad küsivad.”
– Kas selline hadith on olemas?
– Kui surnud inimene on milleski süüdi, siis milles?
Lugupeetud vend/õde,
Selle hadithi on edasi andnud Imam Ahmed ibn Hanbal ja Ibn Majah.
(vt. Ibn Hanbal, 1/26,28; Ibn Mace, Cenaiz, 54, 58)
Sarnaseid ütlusi sisaldavaid hadithe on edasi andnud ka Buhārī (Canaiz, 32), Muslim (Canaiz, 16, 18, 19), Nasā’ī (Canaiz, 13-15) ja Tirmidhī (Canaiz, 33-34).
Buhari järgi ütles prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal):
“Surnu kannatab piina osaliselt ka oma perekonna nutu tõttu.”
tähenduses olev sõna,
isik, kes juba eluajal surnute eest nuttis (karjus ja kaebas)
Sest sel juhul on ta ise testamendi teinud või sellist traditsiooni jätkates oma lähedastele eeskujuks olnud, mistõttu ta on karistuse ära teeninud. Nagu Kõigevägevam Jumal on öelnud:
„Oi, usklikud! Kaitske endid ja oma perekondi põrgutule eest!”
(Tahrim, 66/6)
Ka prohvet Muhamed (õnnistagu Jumal teda) on öelnud:
“Te kõik olete karjased ja vastutate selle eest, mida te karjatate.”
(Buhari, Džuma, 11)
See inimene kannatab sellepärast, et ta ei täida oma kohustusi või on neile haldus eeskujuks.
Seega, kui surnud inimene ei olnud oma eluajal selline, kes surnute järel nuttis ja kaebas, siis vastab tema olukord, nagu ütles Hz. Âişe, järgmisele salmile:
“Keegi ei kanna teise (patukoormat).”
(Fatir, 35/18)
See on ka öeldud selles salmis (sama salmi jätkuna):
“Kui keegi, kes on patukoorma all, kutsub teisi oma pattu kandma, siis isegi kui see on tema sugulane, ei nõustu ta kandma isegi väikest osa tema koormast / tema pattu ei kanna keegi teine.”
(Fatir, 35/18)
Selle kohta on Hz. Aişe öelnud järgmist:
Prohvet (õnnistagu teda Jumal ja andku talle rahu) nägi, kuidas juudi naine nuttis oma surnud sugulase pärast. Seepeale ütles ta:
“Nad nutavad tema pärast. Aga tema piinleb hauas.”
(Buhari, Janaiz, 32)
Teemakohane selgitus
Kuigi see hadith väidab, et kõik surnud saavad igasuguse nutmise tõttu karistada, kitsendavad teised tõendid selle nutmise ulatust. Näiteks seda karistust…
-elus pärast surma-
Seda on võimalik piirata isikuga, kes on harjunud karjuma ja kisendama, või isikuga, kes ei keela seda oma perel. Seega oleks hadithi tähendus järgmine: Isik, kes saab karistada oma pere nutmise tõttu, on isik, kes on sellega nõus, kuna see on tema enda harjumus. Seetõttu ütles Buhârî järgmist:
“Kui surnu ei ole harjunud, et tema järel nutetakse, siis ta ei kannata piina.”
Seega ei vastuta keegi teise teo eest, kui ta ei teadnud, et tema perekond seda teeb, või kui ta tegi kõik endast oleneva, et seda keelata. Seepärast ütles Ibn al-Mubarak: Kui inimene keelab oma perekonnal tema järel nutta, kui ta veel elus on, siis ei vastuta ta selle eest, kui tema perekond tema järel nutab, kui ta on surnud.
Buhari,
Lühidalt öeldes väidab ta, et inimene ei kannata teise inimese teo tõttu, kui ta ise sellele kaasa ei ole aidanud. Need, kes ütlevad, et inimene kannatab teise inimese teo tõttu, peavad silmas seda, et ta on sellele kaasa aidanud, samas kui need, kes väidavad, et inimene ei kannata teise inimese teo tõttu, peavad silmas olukorda, kus ta sellele kaasa ei ole aidanud.
Ibn al-Murabit on öelnud:
Isik teadis keelust surnu järel nutta ja teadis, et tema perekond seda teeb, ning ta ütles neile seda.
kui ta ei ole seda keelanud ega takistanud neil seda tegemast
Seetõttu, kui ta kannatab, siis tegelikult mitte kellegi teise teo, vaid omaenda teo tõttu.
Ismaili ütles aga järgmist:
Selles küsimuses on õpetlased esitanud erinevaid arvamusi. Igaüks on oma arvamust avaldanud vastavalt oma ijtihadile (õiguslikule arvamusele). Araablased ründasid üksteist, võtsid üksteist vangi ja tapsid üksteist enne islami tulekut. Kui keegi neist suri, siis nutulauluga naine nimetas surnut sellega…
haramtegusid loetledes ja neid ülistades
Nad nutavad. Hadithi tähendus on järgmine: surnu kannatab sellepärast, et tema perekond tema pärast niimoodi nutab. Sest surnu järel mainitakse tema parimaid tegusid. Ja need olidki Džahiliyya ajastu araablaste parimad teod. See aga lisas inimese pattudele patte ja tegi ta karistuse vääriliseks.
Teise arvamuse kohaselt seisneb surnu piinamine selles, et ta tunneb kurbust ja valu oma perekonna nutu ja leina tõttu. Selle arvamuse pooldajate tõendiks on järgmine hadith:
„Vannun Allahi, kelle käes on Muhammedi hing, et kui keegi teist nutab oma surnud lähedase pärast, siis see talle teatatakse. Oh, Allahi teenijad! Ärge piinake oma surnuid!“
See hadith on osa pikemast, usaldusväärse ahelaga hadithist. Hadithi on edasi andnud Ibn Ebû Heyseme, Ibn Ebî Şeybe, Taberânî ja teised hadithiteadlased.
Selle teema kohta esitatud erinevaid kommentaare on võimalik kokku võtta järgmiselt:
a.
Kui kellelgi on kombeks surnute järel nutta ja tema perekond jätkab seda pärast tema surma, või kui ta ise on seda oma testamendis soovinud, siis ta kannatab selle nutmise tõttu piina.
b.
Kui keegi, kes on Jumala vastu mässanud ja inimestele ülekohut teinud, saab pärast surma oma ülekohutegude eest – justkui kiituse vormis – leinades meelde tuletatud, siis ta kannatab nende ülekohutegude tõttu piina. See tähendab, et ta kannatab piina just nende samade kurjade tegude ja julmuste tõttu, mille eest tema lähedased teda – justkui heade tegude eest – kiidavad.
c.
Kui inimene ei takista oma perekonda nutulaulu laulmast, kuigi see on neile omane, või kui ta sellega nõustub, on tema otsus sama, mis esimesel juhul. Kui ta sellega ei nõustu, siis teda noomitakse, küsides, miks ta ei takistanud oma perekonda seda tegemast.
d.
Kui keegi hoidub ülalnimetatud olukordadest, on ettevaatlik ja keelab oma perel pattu teha, kuid tema pere talle vastu hakkab, siis võib surnud inimene, nähes, et tema pere talle vastu hakkab ja oma Issandale vastu astub, selle pärast kurvastada ja mingil määral piina tunda.
(Ibn Hajar, Fath al-Bari, vastava hadithi kommentaar/ 3/152-156)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
