– Aususe nimel tahame öelda tõde. Seepärast ütleme inimestele nende puudused otse näkku. “Kui ta süda sellepärast murdub, siis murdub! Mina pean olema realistlik ja aus ning ütlema talle tema puudused ja vead.” Sellise mõtteviisiga ütleme inimestele nende puudused ja vead. Seepärast me neid kurvastame ja murrame nende südameid.
– Kus on selle mõtteviisi viga?
– Kas on olemas mingeid salme või haditheid, mis viitavad selle mõtteviisi valelikkusele?
– Aga milline peaks olema õige mõtteviis ja käitumine?
Lugupeetud vend/õde,
– Vigu ei ole õige näole heita.
Aususe nimel ei saa kõike öelda.
“Kõik, mida sa ütled, peab olema tõsi, aga mitte iga tõde ei ole õige öelda.”
tuleb järgida põhimõtet.
Islamis on põhimõtteliselt nii, et puudused varjatakse, neid ei avalikustata.
Koraanis
-Välja arvatud Abu Lahab-
Meie jaoks on oluline õppetund, et mitte ühegi uskmatu nime ei tohiks nimetada ega tema puudusi esile tuua.
Mõned neist:
“Ma ei räägi temast selja taga, ma ütleksin seda talle ka näkku…”
Nad kasutavad selliseid väljendeid nagu: “Selja taga rääkimine on patt, aga näkku ütlemine ei ole.” Ometi on ka teise inimese südame asjatult murdmine patt.
Välja arvatud juhul, kui meil on kohustus tõde rääkida, näiteks tunnistuse andmisel, ei ole õige inimesele tema puudusi otse näkku öelda.
Ühes hadithis on öeldud järgmist:
„Siis ilmub rahvas, kes annab tunnistust, kuigi neilt seda ei nõuta. Nad annavad lubadusi, mida ei täida. Nad on reetlikud ja neile ei saa loota. Nende seas levib rasvumine.“
(Buhari, Šehadât, 9, Fedâil, 1; Muslim, Fedail 210, 214; Tirmizi, Fiten, 45, Šehadet, 56)
Siin ei ole heaks kiidetud ka seda, kui keegi, keda ei ole tunnistajaks nimetatud, tõuseb püsti ja annab tunnistust.
Sellega seoses,
„Kas ma teile teatan parimatest tunnistajatest? See on inimene, kes läheb tunnistama, kuigi temalt seda ei ole palutud.“
(Muslim, Fedail, 19/1719)
Hadithis kiidetakse inimest, kes annab tunnistust, kuigi temalt seda ei ole palutud.
Õpetlaste kõige olulisemad kommentaarid nende kahe hadithi kohta on järgmised:
a)
Hadith, milles taunitakse tunnistuse andmist, kui seda ei ole palutud.
teise inimese õiguste rikkumisega
see on asjakohane tunnistus.
„Kõige parem tunnistus on see, mis antakse, kuigi seda ei ole palutud.“
koht, kus teda kiidetakse
Jumala nimel.
see on asjakohane.
b)
tahtmatu ja taunitava tunnistuse all mõeldakse üldiselt seda, et kuigi see teda ei puuduta,
“volitamata esindaja”
nagu näiteks kellegi tunnistus, kes läheb ja annab tunnistuse. Sest need, kes sellise tunnistuse andmisest vaimustuvad, on tavaliselt…
-näiteks tunnistuse andmine kellegi kasuks või kahjuks, kes on süüdistatud märtrisurmas-
Nad ilmuvad välja mingil kindlal eesmärgil. See on aga halb tunnistus, mis tuleneb kurjast kavatsusest.
„Parim tunnistus on see, mis antakse ilma seda nõudmata.“
Sellega peetakse silmas konkreetseid olukordi. Näiteks on inimesel mingi õigus, aga ta ei suuda seda õigust tõendada, sest tal pole tunnistajat.
Siin ongi see koht, kus keegi, kes asja tunneb, võiks ise selle mehe juurde minna ja
“Ma võin kinnitada, et see kaup on sinu õigus.”
see on tunnistus, mis antakse vormis “ta ütles”.
(vrd. An-Nawawī, Šarḥu Muslim, 12/17; Ibn Ḥadžar, Fath al-Bārī, 5/259-260)
Kokkuvõtteks:
Hadith, mis on kirjas nii Buhharis kui ka Muslimis ja mis laidab maha neid, kes tulevad tunnistama, ilma et neid oleks kutsutud, on kõige usaldusväärsem ning viitab sellele, et isegi tunnistuse andmisel ei ole tarbetu jutt õige. Tirmizi vahendusel mõnede õpetlaste sõnul on seda laidetud just seetõttu, et sellise iseenesest tulnud tunnistaja puhul on suurem tõenäosus, et ta valetab.
(vrd. Tirmizi, eelmainitud teos)
Järgmised hadithid heidavad samuti valgust meie teemale:
„Moslem on moslemi vend. Ta ei reeda teda, ei valeta talle ega jäta teda abita. Iga moslemi au, vara ja veri on teisele moslemile püha. Jumalakartus on siin.“
Ükskõik, kas piisab sellest, kui keegi oma moslemist venda põlgab ja alavääristab, et teda kurjana näha.
(Tirmidhi, Birr 18)
„Moslem on moslemi vend. Ta ei tee talle ülekohut, ei tee talle liiga ega anna teda vaenlase kätte. Kes täidab oma moslemist venna vajaduse, selle vajaduse täidab ka Jumal. Kes eemaldab moslemilt mingi mure, selle mure eemaldab Jumal ka temalt viimsel päeval.“
Kes varjab moslemi häbi ja puuduseid, selle häbi ja puuduseid varjab ka Kõigeväeline Jumal.
”
(Buhârî, Mezâlim 3; Müslim, Birr 58)
Lisateabe saamiseks klõpsake siin:
– Kas tõde tuleks alati ja igal pool rääkida, et olla aus?
– Milline oli prohveti meetod sõnumi edastamisel ja nõu andmisel?
– “Kes tahes oma venda mingi patu pärast laimab, see ei sure enne, kui ta ise selle patu teeb…”
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
