Kuidas tuleks mõista hadithi, mis tähendab “Ärge neile tervitust öelge…”?
Lugupeetud vend/õde,
Tere;
See on ette nähtud armastuse ja kiindumuse väljendamiseks ning vaimsete sidemete tugevdamiseks. Kuna side moslemite ja mitte-moslemite vahel on katkenud uskmatuse tõttu, on mitte-moslemitele tervituse andmine mõttetu.
Prohvet (õnnistagu teda Jumal) ütleb:
„Ärge esimesena tervitage juute ja kristlasi. Kui teel mõnega neist kokku puutute, siis, ilma neid ahistamata, sundige neid tee ääres käima.“
(Muslim, Salam 13; Abu Dawud, Adab 138; Tirmidhi, Isti’zan 12; Ibn Majah, Adab 13)
Selle küsimuse osas on õpetlastel erinevad arvamused. Nagu Imam Nawawi teatas,
Enamiku šafi’i õpetlaste arvates on usklikele, kes järgivad teisi pühakirju, tervituse andmine keelatud.
Tervitusi vastu võtta on lubatud. Lühidalt öeldes…
“Ja teile ka”
See peaks olema sellisel kujul. Mõnede teiste arvates ei ole esimesena tervitamine keelatud, vaid makruh (soovimatu). Seega on hadithis toodud keeld makruh’i tähenduses. Nevevî aga on seisukohal, et see on haram (keelatud).
Mõnede õpetlaste arvates
-kui see on tingitud vajadusest, hädavajalikkusest või mingist muust põhjusest-
Neile on lubatud nii tervitusi anda kui ka vastu võtta. Alkame ja Nehaî on sellel seisukohal. Ka Imam Evzaî on seda lubatavaks pidanud, öeldes:
„Kui ma neile tervituse annan, siis on enne mindki mõned õiglased inimesed neile tervituse andnud; kui ma seda ei tee, siis on enne mindki mõned õiglased inimesed neile tervitust andmata jätnud.“
(An-Nawawī, vastava hadithi kommentaar).
Arvestades neid erinevaid arvamusi, võime tervitamise asemel kasutada mõnda muud väljendit (nt. “tere”). Kui aga vastaspool seda tahtliku tervitamata jätmisena tõlgendab ja solvub, võime – kooskõlas seda lubavate õpetlaste arvamustega – eelistada teistmoodi käitumist.
Kui keegi pühakirja rahvast tervitab, siis vastake talle vaid
“Ja teile ka / teile samuti”
nimetatakse.
(Buhârî, İsti’zân 22, Mürteddîn 4; Müslim, Selam 6–9)
Vajaduse korral mitte-muslimitele
“tere”
sõnu välja ütlemata
“Tere hommikust, tere õhtust, tere”
Võib kasutada selliseid väljendeid nagu.
Moslemid, kes elavad moslemiriigis, võivad tervitada ka neid, kes ei ole moslemid, kui nad ei tea, et teine pool on uskmatu. Kui tervitust vastu ei võeta, siis tervitavad nad iseennast.
“Ja aleyküm selam”
ütleb ta ja võtab selle tagasi. Ta ei vastuta ka selle eest, et nad seda tervitust vastu ei võta.
Küsimus teel ummikute tekitamisest,
Seda tuleks vaadelda kui käitumist, mille eesmärk on näidata islami väärikust. See aga võib ajast ja kohast sõltuvalt erineda. Varem, kui kõike hinnati religiooni raames, võis selline käitumine peegeldada moslemi väärikust ja au.
Tänapäeva globaalses maailmakultuuris ei ole esiplaanil mitte religioon, vaid teised universaalsed reeglid ja viisakusnormid. Sellise käitumise näitamine teisele poolele ei ole mitte austuse ja väärikuse, vaid ebaviisakuse ja harimatuse märk. Imam Gazali ütleb:
“Kui ümberlõikamine on saanud paheliste inimeste tunnuseks, märgiks, tavaks või sümboliks, siis me käsime selle hüljata.”
(İhya, II/270).
Meiegi, järgides selle suure imaami teed, ütleme nii:
„Kui mitte-muslimite teel ahistamist peetakse sellel sajandil ebaviisakate, mõtlematute ja harimatute inimeste tunnusjooneks, tavaks, sümboliks, märgiks, siis me otsustame, et sellisest käitumisest loobumine on kohustuslik.“
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
