Meil on mure, meil on südames raskus, me palvetame, et see valu mööduks, aga me nutame. Ma mõtlesin sellele ja tahtsin teada, mida prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) soovitaks meil sellistel raskel aegadel teha?
Lugupeetud vend/õde,
Jumala Sõnumitooja (õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu) ütles:
“Kui teaksite, mida mina tean, nutaksite palju ja naeraksite vähe.”
(Buhârî, Küsûf, 2; Müslim, Küsûf, 1)
Prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) ei naernud kunagi valjult, kuid tema näolt ei puudunud kunagi naeratus. Ta nuttis, kui luges või kuulas Koraani.
Prohvet Muhammad keelas moslemitel valjuhäälselt nutta, karjuda ja end rebida leinatalitustel. Tema ise nuttis vaikselt, pisarad voolasid tal mööda põski. Kui tema tütre Zeynepi laps haige oli, võttis ta lapse sülle, nuttis ja ütles:
“…See on halastus, mille Jumal on pannud oma halastavate sulaste südametesse. Kõigekõrgem Jumal annab selle halastuse neile oma sulastele, kes on kaastundlikud.”
(Buhari, Dženaze 23, Muslim, Dženaze 11, Abu Dawud, Dženaze 24).
Prohvet Muhamed (õnnistagu teda Jumal) soovitas moslemitel kannatlik olla valu ja kannatuste ees, kuid ütles ka, et inimesed ei saa olla jäigad ja kivisüdamelised, et kaastunde ja halastuse pisarad on Jumala arm, ning et nutmine on loomulik.
Hz. Fatima (ra) nuttis vaikselt oma õe Rukiyye haual, ja Rasulullah (asm) pühkis tema pisaraid oma õnnistatud rüü otsaga. Kafirid olid Hz. Jabir ibn Abdullahi isa Uhudis julmalt piinanud ja tapnud, Jabir ja tema õde klammerdusid surnu külge ja nuttisid, ning Rasulullah ei takistanud neid. Teisel aastal pärast Hijrat suri Osman ibn Maz’un, ja Rasulullah kummardus tema surnukeha kohale, suudles teda ja nuttis lakkamatult. Kõikide teiste surnud või langenud kaaslaste matustel, samuti neist rääkides, oli Hz. Prohvet emotsionaalne ja nuttis. Kuid nagu eespool mainitud, nuttis ta vaikselt, pisarad voolasid mööda ta põski. Rasulullah keelas valjuhäälse nutmise; ta nimetas sellist käitumist kuradi ulgumiseks.
Islami järgi ei nuta mitte ainult inimesed; nutavad ka maa, taevas, uskliku taevas olevad elatus- ja tegude väravad, inglid, loomad ja teised elusolendid. Vaarao ja tema kaaskond (merehukkumise) hävingu puhul ei nutnud taevas ega maa, ja nende karistus ei jäänud tähelepanuta (ad-Duhan, 44/29). Kui prohvet ühel päeval jutlust pidas, oigas tema all olev datlipalmi tüvi; kui ta oma õnnistatud käe tüvele pani, jäi see vait; prohvet ütles, et tüvi nuttis kuuldud Jumala mälestuse pärast.
Enne islami, džahiliya ajastul ja teistes religioonides oli leinamine rituaalide ja matuste ajal seotud nutmise, juuste kitkumise, keha vigastamise, veristamise, valjuhäälse ja hüsteerilise nutuga, lärmiga ja kisa tekitamisega, surnu omaduste loetlemisega. Leinamine oli isegi vanaaja amet. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) on selliseid inetusi hukka mõistnud.
Islami ajaloos on seitse meest, keda nimetatakse “nutjateks” (bekkâun). Need olid mehed, kes enne Tebüki sõjakäiku tulid prohveti juurde ja ütlesid, et tahavad sõtta minna, kuid neil ei ole ei kaameleid ega toiduvarusid. Prohvet vastas neile…
“Meil pole enam teile loomi anda.”
ütles ta. Selle vastuse peale nad nuttes tagasi pöördusid. Nende võitlejate kohta ilmus järgmine salm:
“Neile, kes sinu juurde tulid, et sa neid sõtta viiksid, ei ole mingit süüd, kui sa neid ei viinud.”
“Ma ei leia teile sõidukit.”
nad olid kurvad ja lahkusid pisarsilmi, sest ei leidnud midagi, mille nimel võidelda, nagu sa ütlesid.”
(At-Tawbah, 9/92)
Nende isikute nimed on üles tähendatud järgmiselt: Sâlim İbn Umeyr, Uleyye İbn Zeyd, Ebu Leyla el-Mâzinî, Seleme ibn Sahr, Irbad İbn Sariye, mõningate allikate järgi ka Abdullah ibn Mufaddal, Ma’kıl İbn Yesâr või Amr İbn Gunme.
(Tecrid-i Sarih tõlge X, 413).
Kahepalgeliste kohta on Jumal Kõigekõrgem ilmutanud järgmise salmi:
“Nad rõõmustasid selle üle, et said istuda Jumala Sõnumitooja taga, ega tahtnud oma varaga ja eluga võidelda.”
“Ärge minge kuuma ilmaga reisile.”
ütlesid nad. Ütle:
“Põrgu tuli on veelgi kuumem.”
Ma soovin, et nad mõistaksid. Nüüd peaksid nad oma tegude eest vähem naerma ja rohkem nutma.”
(At-Tawbah, 9/81-82)
Kõigeväeline Jumal on Koraanis viidanud uskmatute südamepaadumusele ning samal ajal lubanud pehme südamega, halastavatele usklikele, kes Jumala kartusest nutavad, paradiisi, samas kui uskmatutele on ette nähtud põrgu.
Neile, kes eitavad, on maapealne elu kaunistatud. Nii nad tegelevad lõbutsemise ja naeruga, pilgates usklikke. Seega…
“Maailm on uskliku vangla, aga uskmatu paradiis.”
Kuid lõppkokkuvõttes,
“…ja Jumal, kes teab nähtamatut ja nähtavat, annab inimestele teada, mida nad teinud on, kui nad Tema juurde tagasi pöörduvad.”
“on.”
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
