Lugupeetud vend/õde,
Ühe abikaasa poolt kohtusse esitatud hagi, mille alusel kohtunik lahutuse põhjuse tuvastas ja nad lahutas, on kaasaegses fiqh-kirjanduses
“lahutamine”
nagu on öeldud. Klassikalistes fiqh-allikates on see kohtuotsus
“lepingu lõpetamine”
hinnatakse ka kui.
Kohtu poolt langetatud lahutusotsusel on mitmeid peamisi põhjuseid. Nendeks on näiteks abikaasa poolt naisele elatise (toit, riietus ja elukoht) mitteandmine, tema tegelik mahajätmine, ühel abikaasal seksuaalvahekorra takistav seisund ja abikaasade vahel esinev ühise elu võimatus. Siinkohal me ei süvene teistesse detailidesse, vaid vaatleme ühise elu võimatuse tõttu, mis tänapäeval on kõige sagedasem lahutuse põhjus, ühe abikaasa poolt kohtule esitatud avaldust.
Hanafi, Shafi’i ja Hanbali koolkondade järgi:
ükskõik kui äge see ka poleks, on see talumatu
“lahutamine”
See ei saa olla põhjuseks, kohus ei saa sellist otsust langetada. Nende arvates on võimalik kohtuotsusega kõrvaldada sellised asjaolud, mis põhjustavad lahkheli, nagu näiteks abikaasa peksmine, tema piinamine, solvamine inetute sõnadega, alusetu vihastamine ja maha jätmine, temast eemale hoidmine, ning lahendada vaidlused, tuua abikaasa – kui nii võib öelda – distsiplinaarsete meetmetega korrale ja panna ta loobuma julmusest. Nende meetmetega on oluline perekond päästa. (el-Fıkhu’l-İslamî, V/527).
Malikite järgi aga,
Ühildamatuse tõttu on võimalik abielu lahutada ning kui kohus leiab, et kaebaja väited on põhjendatud, määrab ta abikaasade vahel “lahutuse”.
Nende õpetlaste järgi on “pereelu põrguks muutvaid lahkhelisid” lahutuse põhjuseks pidada ja abielupaare “lahutada” lubatud.
“Islam ei tunnista teisele kahju tekitamist ega kahju tasumist kahjuga.”
on kooskõlas ka põhimõttega.
Kohtuotsusega abikaasad lahutav “tefrik”-otsus loetakse mitte tagasivõetavaks, vaid lõplikuks lahutuseks (bâin talak). (vt. eelmine viide)
Mõnede allikate kohaselt jagavad Hanbali õpetlased Maliki õpetlastega sarnast seisukohta (vt. Ilmihal-İslam ve Toplum, TDVY, II/236). Mõned Šafi’i õpetlased on eriti seisukohal, et kui abikaasa ei suuda oma naisele vajalikku elatist tagada, on see lahutuse alus. Kuid enamik neist jagab Hanefi õpetlastega sarnast seisukohta (Ibn Abidin; III/590).
Teie küsimuse teisele osale saab vastata järgmiselt:
Mitte-muslimlikus riigis on mitte-muslimliku kohtuniku otsus – kui see on kooskõlas islami põhimõtetega – siduv ka muslimite jaoks.
Kahtlemata on moslemi jaoks esmatähtis pöörduda vajaduse korral oma usukaaslasest kohtuniku/kohtu poole. Kuid mitte-moslemi riikides elavate inimeste jaoks see ei ole võimalik. Sellisel juhul on neil hädaolukorras lubatud pöörduda kohaliku kohtu poole ja (kui see ei ole selgelt vastuolus islamiga) järgida seal langetatud otsuseid. Sest ühes riigis elamine tähendab kaudselt selle riigi (islamiga vastuolus mitteolevate) kommete ja seaduste aktsepteerimist. See aga on…
“Üldtuntud tava on nagu kokkulepitud tingimus.”
See on kooskõlas ka järgmise fiqh’i reegliga:
Tõepoolest, kuulsate fiqh-teadlaste, nagu Izz ibn Abdussalam, Ibn Taymiyyah ja Šātibī, järgi on hädavajaduse korral lubatud järgida mitte-muslimite kohtunike/kohtute otsuseid, et arvestada ühiskonna huvidega, vältida fitnat ja korratust ning ennetada anarhiat sotsiaal- ja õigusvaldkonnas. (Ei tohiks unustada, et paljud ilmaliku õiguse sätted ei ole vastuolus islami sätetega. Meie sulgudes olevad märkused “mis ei ole vastuolus islamiga…” tuleks selles kontekstis vaadelda). (vt. Kararatu’l-meclisi’l-urubbî li’l-iftâi ve’l-buhus, 3/16/1426-25/4/2005).
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
