Lugupeetud vend/õde,
Fikihiraamatutes on üldine ja täpselt piiritlemata käsitlus, mille kohaselt mošeede kaunistamine ei ole lubatud. Meie õpetlaste lähtekohad on järgmised:
Koraan
“Mošeesid hoiavad korras vaid need, kes usuvad Allahi ja viimsepäeva.”
(Tawbah, 9/18)
Sõna “mamur etme” tähendab nii ehitamist ja ülesehitamist kui ka elavdamist, täitmist ja funktsionaalseks muutmist. Lisaks võib sõna “mamur etme” all mõista ka mošeede kaunistamist ja ilusamaks muutmist.
Prohvet Muhamedi (õnnistagu teda Jumal) mošee oli lihtne. Sellel olid lihtsad savist seinad, mis olid kaetud datlipalmi kiududega. Luksuslike mošeede ehitamine on vastuolus prohveti eeskujuga.
Aga tol ajal polnud muud võimalust. See oli ainus, mida sai kiiresti teha. Prohvet (õnnistagu teda Jumal) ehitas oma mošee sellisena, kuid ei keelanud ehitada täiuslikumaid ja kaunistatumaid. Tol ajal olid ka majad sellised, aga nüüd ei vaidle keegi majade täiuslikkuse üle.
Ühes hadithis öeldakse,
“mošeede kaunistamine on üks märke, mis näitavad, et maailma lõpp on lähedal”
(vt. Musned, 3/134)
nii räägiti.
Kuid see, et mošeede kaunistamine on märk maailma lõpust, ei tähenda, et see on keelatud. Kõik, mis näitab maailma lõpu lähenemist, ei ole halb.
Sellest materjalist võib järeldada, et mošeede kaunistamine on, kui selleks pole mõjuvat põhjust, tarbetu ja isegi veidi ebameeldiv tegevus. Kuid tänapäeval, kui mošeed on identiteedi näitajaks, on nende äärmine esteetilisus muutunud peaaegu kohustuslikuks. Teisest küljest, mošeede värviliseks värvimine kaunistamise eesmärgil ei ole kaunistamine, vaid maitsetuse ilming.
Mošee seinu, mida palvetajad näevad, on keelatud kaunistada, kullata ja sinna erinevaid pilte riputada.
Mošee ehitamiseks kogutud raha kasutamist kaunistuste tegemiseks peetakse samuti makruhiks (ebasoovitavaks). Kaunistusi saavad inimesed teha ainult omaenda rahaga või siis, kui raha andjale on öeldud, et seda kasutatakse kaunistuste tegemiseks.
Oleks parem, kui mošee jaoks kogutud raha kasutataks kogukonna ja laste õpetamiseks, mitte kaunistuste jaoks.
(vt. Prof. Dr. Faruk Beşer, Kaasaegne elu fatvade valguses)
Ibn Hajar al-Askalani käsitles seda teemat üksikasjalikumalt ja märkis, et Imam Azam Abu Hanifa lubas mošeede ja palvemajade kaunistamist, ning võttis selle kokku järgmiselt:
1.
Kui mošeede kaunistamine ja dekoreerimine häirib palvetajaid, siis on see ühisel arvamusel taunitav.
2.
Kui kaunistamine on mõeldud uhkeldamiseks ja edevuse näitamiseks, siis on see taunitav. Isegi mošee ehitamine sellisel eesmärgil on taunitav.
3.
Mošee tugevdamine ja selleks lubja jms. ainete kasutamine on meie arvates lubatud, mitte keelatud. Buhari ja Muslimi poolt Osman b. Affanilt edasi antud teade:
“Kes iganes ehitab Allahi auks mošee, sellele ehitab Allah paradiisis palee.”
Meie seisukohta kinnitab ka hadith, mis räägib sellest, mida Hz. Osman oma kalifaadi ajal mošees tegi. Selle on edasi andnud Abu Dawud.
“Mul ei ole kästud mošeesid ülendada.”
Hadith, mille tähendus on selline, ei ole meie seisukohaga vastuolus. Sest siin ei ole midagi, mis viitaks keelule. See, et midagi ei ole kästud, ei tähenda, et see on taunitav. Ibn Abbasi
“Tõesti, te kaunistate mošeesid nii, nagu juudid ja kristlased kaunistavad oma kirikuid ja sünagooge.”
(Abu Dawud, Salât 12) öeldu on aga seisukohalt vaieldav. Isegi kui me selle otsuse alusel kehtivaks tunnistame, siis see viitab mošee kaunistamisele ja ehitamisele sellisel määral, et see kogukonda hõivab.
4.
Mošeede ehitamine inimeste vara vägisi võttes on keelatud.
5.
Ka see on keelatud (haram), kui sihtasutus ehitab mošee sihtasutuse varaga, mis ei ole mõeldud mošee ehitamiseks.
Ibn Hadžari sõnadest ja Abdullah ibn az-Zubayri poolt Kaaba ümberehitamisest ja selle kõrgemaks ehitamisest võib järeldada, et mošeede tugev ja kõrge ehitamine on lubatud.
(vt. Sünen-i Ebu Davud tõlge ja kommentaar, Şamil Yayınları 2/203-204)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
Kommentaarid
müttaki586
Viimane lause võtab teema kokku.
