Lugupeetud vend/õde,
Obsessioon,
See on osa meie loomusest ja olemusest. See tuleb ootamatult ja tahtmatult; mõnikord häirib meid, mõnikord äratab, hoiatab. Mõnikord ilmneb see usulistes ja uskumuslikes küsimustes; ja külvab meisse kahtlusi. See ajendab meid uurima ja tõde leidma. Mõnikord ilmneb see palve ajal, palvega mitteseotud mälestuse kujul; see rikub meie rahu ja alandlikkust palves. Mõnikord ilmneb see jälle palvega seoses, justkui oleks palves midagi puudu; ja meil tekib tunne, et meie palves on midagi puudu. Mõnikord ilmneb see enne pesemist ja me arvame, et mõnes kehaosas on kuiv koht, ja me peseme oma jäsemeid ikka ja jälle. Mõnikord ilmneb see ülemäärase puhtusearmastuse kujul; ja me uurime pidevalt oma riideid, istumis- ja seismiskohti.
Näiteid võiks tuua veelgi. Aga olgem ühes asjas kindlad: inimene ei ole ilma kiusatusteta; kiusatused ei ole ilma inimeseta. Sest me ei ole inglid! Me oleme katsumuste maailmas. Meil on kuradiga tegemist.
Asjatu kahtlustamine ja selle haiguseks muutmine on vesvese liialdus, ülitundlikkus. Ärgem andkem sellisele liialdatud vesvesele võimalust ega ruumi; ärgem laskem sellel areneda. Liialdatud vesvese on tõeline haigus. Kuid selle haiguse ravi on võimalik. Tegelikult on ravi mõnes mõttes meie enda kätes, meie enda tegevuses. Kuidas sellist liialdatud vesveset ravida, selgitab Üstad Bediüzzaman Hazretleri oma Kahekümne Esimeses Sõnas. Selle taseme vesvese kohta ütleb Bediüzzaman Hazretleri ühes lauses:
”
(Obsessioon)
Mida rohkem tähelepanu pöörad, seda suuremaks ta paisub; kui tähelepanu ei pööra, siis ta kahaneb. Kui vaatad teda suure austusega, siis ta kasvab; kui vaatad teda põlglikult, siis ta kahaneb.”
1
Seega, äärmusliku obsessiivsuse ravi peitub meie endi kätes, meie endi lähenemises. Kui obsessiivsus liiga häirivaks muutub, siis peame piisavaks pidama oma usundi põhimõtteid ja sellega oma obsessiivsust vaigistama. Näiteks, kui me tualetti minnes end korda seame, näiteks püksisääri ja varrukaid üles käärime ja vett kasutades hoolitseme selle eest, et midagi ei pritsiks, siis peaks meie süda sellega rahulduma, seda piisavaks pidama. Kui see ei ole piisav ja nõuab veelgi suuremat täpsust, siis me ei peaks sellele tähelepanu pöörama, seda mitte tähtsaks pidama. Ärgem andkem sellele tähtsust, et see ei paisuks. Ärgem suurendagem seda, et see ei kasvaks.
Nii on ka palvetades. Mõnikord tekivad meil kahtlused ja kiusatused palve rakatite arvu osas. Just enne lõpusõna ütlemist tekib kahtlus: kas ma palvetasin neli rakatit või kolm? Oh ei! Kas mu palve oli kehtetu või kehtiv? Tegelikult on meie palve – enamasti – täielik. Kui me selliste kiusatustega sageli kokku puutume, ei tohiks me neile tähelepanu pöörata, peaksime lõpusõna ütlema ja palvest lahkuma, uskudes, et oleme palve täielikult sooritanud. Me ei tohiks lasta sellel kiusatusel haiguseks kujuneda. Kui me sellise kiusatusega esimest korda või väga harva kokku puutume, siis mõtleme, ja kui me ei suuda otsustada, siis teeme veel ühe rakatit, sest kolme rakatiga on kindlus olemas, ja teeme sehiv-seda (täiendavaid palveid).
Inimene ei vastuta ega ole kohustatud aru andma oma mõtetes ja südames tekkivate kiusatuste eest. Kahju tekib alles siis, kui need kiusatused mõjutavad negatiivselt usku ja tegusid.
Allmärkused:
1. Bediüzzaman, Sõnad, lk. 248.
Lisateabe saamiseks klõpsake siin:
Mis on obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH) ja kas oskate selle põhjustest rääkida?
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
