– Millised vabandused on põhjuseks, et ei peeta paastu?
Lugupeetud vend/õde,
Elatis on kohustuslik. Ka usuliste käskude täitmine on kohustuslik. Seetõttu on rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides sätestatud, et usu- ja südametunnistuse vabaduse tagamine tööl ja tööelus on töötajate õigus ja tööandjate kohustus. Kuid seda õigust ei tagata alati täielikult, isegi mitte moslemitest tööandjate poolt. Ja isegi kui seda tagatakse, on mõned tööd oma olemuselt rasked ja keerulised. Selliste olukordadega silmitsi seisvatele inimestele on eriti paastu osas ette nähtud mõningaid kergendusi.
Põhimõtteliselt ei ole õige, et inimene peab tegema või teda sunnitakse tegema rasket ja kurnavat tööd, mis takistab tal oma usulisi kohustusi normaalselt täita. Inimese seadmine dilemma ette, kas täita oma usulisi kohustusi tervislikult või tagada oma elatis, ei ole inimõiguste seisukohalt kindlasti vastuvõetav. Kui ühiskond ei suuda talle paremaid töövõimalusi pakkuda ja seetõttu on kindel või tõenäoline, et ta kannatab elatise puuduse all, kui ta oma töölt lahkub, siis ei pea ta paastuma. Kui inimene peab ajutiselt tegema rasket tööd ja kardab, et paastumine kahjustab tema tervist, siis ei pea ta paastuma. Kui neil on võimalus, siis nad teevad selle hiljem järele, kui ei, siis maksavad paastu asemel fidja (vaesetele antav annetus).
Koraanis on haigus, reisimine ja võimetus paastuda nimetatud vabandustena, mis lubavad paastust loobuda (Al-Baqarah 2:184-185).
Kui need kaks asja jõuavad äärmuseni ja tekib oht inimese surmaks või vaimse tasakaalu kaotuseks, siis on lubatud paast katkestada. Pärast ramadaani tuleb see hiljem sobival ajal päev-päevalt järele paastuda.
Kui keegi, kes sellistel kuumadel päevadel Imaretides sultani nimel teenib ja asju korraldab, tunneb muret oma tervise kaotamise või vaimse tasakaalu kaotamise pärast, siis võib ta oma paastu katkestada.
Võrdluseks, need, kes täidavad väga kurnavaid ja väsitavaid ülesandeid ning tunnevad kuumal aastaajal paastudes hirmu oma elu kaotamise või vaimse ja psüühilise tasakaalutuse ees, võivad samuti oma paastu katkestada. (Fethü’l-Kadir – Kemal îbn Hümam; Celal Yıldırım, Kaynaklarıyla İslam Fıkhı, Uysal Kitabevi: 2/234)
Me teame, et Koraanis ja hadithides viidatakse sageli sellele, et religioonis ei ole inimestele ühtegi rasket kohustust ning et igasuguste raskuste ja vaevade korral on kohustatud isikutele antud teatud kergendusi ja erandeid. Selle üldpõhimõtte osana on mõnel juhul lubatud ka mitte pidada kohustuslikku ramadaanipaastu.
Kui keegi, kes on öösel kavatsenud paastuda, peab päeval teele asuma, siis Hanefide järgi oleks parem, kui ta oma paastu lõpuni viiks; kui ta selle aga katkestab, ei ole vaja kaffarat (paastukohustuse täitmata jätmise eest makstavat hüvitist). Šafiidid ja Hanbalid aga, tuginedes jutustusele, et prohvet (sav) paastus Ramadani ajal kuni Kadidini jõudmiseni Mekka vallutamise ajal ja seal oma paastu katkestas, väidavad, et isegi öösel kavatsetud paastu võib reisi ajal katkestada. Sõjaolukord või pikaajaline lahingutegevus rindel on samuti vabandatav põhjus. Sellistes olukordades peaks inimene tegutsema vastavalt oma tervisele ja ülesannetele sobivale variandile.
Kes iganes ei saa paastuda ühel loetletud põhjustest, peaks austusest paastu, paastujate ja ramadaanikuu vastu seda võimalikult vähe näitama.
Mõned õpetlased on öelnud, et kui keegi on sunnitud murdma oma ramadaani paastu ähvarduse all, mis puudutab tema elu või jäseme, siis ta ei ole patune, kui ta ei murra paastu ja tapetakse ebaõiglaselt; vastupidi, ta saab selle eest suurt tasu, sest ta on näidanud oma usule truudust. Kuid valdav arvamus on, et sellises olukorras on paastu murdmine õigem. Kui ähvarduse all olev inimene omab paastu murdmiseks õigustatud põhjust, nagu näiteks reisimine või haigus, siis on ta patune, kui ta ähvarduse all paastu ei murra.
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
