Lugupeetud vend/õde,
Sektide ühiselt nõutav õigluse tingimus on pigem tunnistajate jaoks asjaomastes salmides.
“kellega te rahul olete”
ja
“õiglane”
kvalifikatsioonide omistamisega
(Al-Baqarah 2:282; Al-Ma’idah 5:106; At-Talaq 65:2)
See on põhjendatud. Samuti on hadith, mis ütleb, et ei võeta vastu tunnistust neilt, kes on usaldust rikkunud ja abielurikkumist toime pannud.
(Abu Dawud, “Akziye”, 16)
jne. tõendid on samuti sellealaste hinnangute aluseks.
Suurte pattude vältimine, kohustuslike tegude täitmine.
ja näib, et sellised mõõdikud nagu heade tegude ülekaal halbade tegude ees mõjutavad õigluse määratlusi.
(Kâsânî, VI, 268).
Isikule, kes ei vasta õigluse nõuetele.
paheline
Väidetakse nii. Selgitusi tegude ja olukordade kohta, mis põhjustavad isiku sellise kvalifitseerimise ja tema tunnistuse tagasilükkamise, saab kokku võtta kui hoiakuid, mis jätavad mulje, et isik ei pea religiooni eriti tähtsaks ja tema religioosne pühendumus on nõrk, kuigi mõnedes detailides on erinevaid lähenemisi.
Šafiidid
paheline
tema ütlusi ei võeta mingil juhul tõendusmaterjalina arvesse.
Selle peamine põhjus on see, et tunnistamist nähakse omamoodi väärtuse ja prestiiži märgina.
Hanafiidid,
Kuigi nad nõuavad õigluse tingimust, peavad nad üldiselt pahelist inimest mõnel juhul tunnistajana lubatavaks, kuna ta on põhimõtteliselt võimeline tunnistust andma.
Ükskõik millise kuriteo või patu ta ka toime pannud oleks, tema tunnistus võetakse vastu pärast seda, kui ta on meelt parandanud.
Hanafiidid jätavad selle reegli alt välja need, kes on karistatud abielurikkumise süüdistuse eest; sest nende arvates on selle isiku tunnistuse vastuvõetamatus osa talle määratavast karistusest. Selle seisukoha omaksvõtmisel viitavad nad vastavale ajetile.
(An-Nūr 24/4)
Lisaks arusaamale, et tegemist on teistsuguse olukorraga, on ilmselt mõjutanud ka mõte, et toime pandud kuritegu ei saa mingil juhul tunnistusega kooskõlastada.
Mõned malikiidid on esitanud seisukoha, et kui paheline käitumine on laialt levinud ja õigluse nõuetele vastavaid tunnistajaid ei ole, võib kohtunik hädavajaduse korral kasutada olemasolevate tunnistajate seast suhteliselt paremate tunnistusi, et õigused ei läheks kaduma. Seda seisukohta on tunnustanud paljud šafiidid, nagu Ezraî ja Ahmed b. Abdullah el-Gazzî.
(Kâsânî, VI, 268).
Kâsânî juhib tähelepanu sellele, et liiga jäik lähenemine ei ole õige, sest kui tunnistaja ütlust ei võeta vastu vaid seetõttu, et ta on korra valetanud, siis suletakse tunnistamise uks.
(Bedâ’i, VI, 269, 270-271).
Selles mõttes on paljud islami õigusteadlased pidanud vajalikuks märkida, et tunnistajana esinemiseks ei ole nõutav, et inimene oleks täiesti patuta.
Õigluse tagamiseks on oluline uurida tunnistajate tegelikku olukorda.
(tezkiye)
On vaieldud, kas see on vajalik; Abu Hanifa pidas piisavaks välist õiglust peale haddi ja kisas’i puudutavate õiguste puhul, samas kui Abu Yusuf ja Muhammed nõudsid tezkiyet. Kui vastane vaidlustab tunnistaja õigluse, siis on Hanafi koolkonnas üksmeel selles, et haddi ja kisas’i puudutavates asjades ei piisa pelgalt välimisest õiglusest, vaid kohtunik peab tunnistajaid uurima, isegi kui vastane ei esita vastuväidet.
(H. Yunus Apaydın, “Şahit Md.”, DİA, 38/281)
Tervituste ja palvetega…
Küsimused islamist
